"Hysterical" (1983)

director: Chris Bearde
87min.
USA

Tööle kiirustades, kuhu ma alati DVD-mängija kaasa võtan, unustasin seekord puldi koju. Planeerisin vaadata "Dunwich horror"it, kuid ilma puldita ei saa menüüs liikuda, niisiis tuli leppida sellega, mis plaadil järjekorras esimene.

Ega siin midagi keerulist polnud. Ühe pika lausega õnnestub peaaegu kogu filmi sisu edasi öelda. Labaste rämpsraamatutega edukalt leiba teeniv kirjanik unistab millegi tõsisema kirjutamisest ja läheb inspiratsiooni otsima Oregoni väikelinna, kuid satub seal hoopis kummituste ja zombide meelevalda. "Hysterical" ei ole psühholoogiline shocker hulluvast loomeinimesest nagu ehk kirjeldusest võiks järeldada. See on midagi sinnakanti nagu Zuckerite paroodiafilmid. Ei osanud seda oodata, sissejuhatuse naljad olid rohkem sõnalised ja üllatus oli üpris suur, kui äkki ilmus ekraanile mohawkiga maniakaalne taksojuht. Edasised killud ei tundunud pooltki nii vaimukad, aga neid hakkas järjest juurde tulema, sketshid venisid üha pikemaks ja lõpuks jõuti juba laulu- ja tantsunumbriteni. Kulmineerub öise tivoli tuledesäras esitatud zombide muusikalishowga. Põhikoll on tuletõrjekirvega amokki jooksev Captain Howdy ja teda mängib hiiglane Richard Kiel. Kõik tapetud muutuvad automaatselt elavateks surnuteks ja kui neid kõnetatakse on neil kõigele vaid üks vastus: "What difference does it make?". Vahel muutus suhteliselt ärritavaks, samas mõned kohad olid täitsa muhedad. "Exorcist"i sketsh meeldis kõige rohkem. Mitte et nüüd otseselt naernud oleks, aga seegi juba saavutus kui päris vihale ei aja.

Parim sedasorti filmidest on "Airplane!". Olin seda esmakordselt vaadates üsna lapseeas ja vastuvõtlikum ning siis sai lausa hullupööra naerda. "Hysterical"i jääb kuskile kaasaegsete paroodiafilmide paremiku tasemele, aga tal on vähemalt mingi ajastu võlu ja õnneks puuduvad kolledzhinaljad. Kuid vaatamata nimele pole ta kuigi hüsteeriline. Ei teagi, kas autoril polnud piisavalt nalju varuks või oli üritatud jutustusele rõhuda. Jäi ebalevalt kahe suuna vahele kõikuma, kaldudes kord ühele kord teisele poole. Algus oli nagu romantilisel seksikomöödial ja ma ootasin kuni lõpuni, et tuleks mingi osav pööre, mis viiks ta finaalis samale rajale, kuid lõppeski nürilt zombide tapmise ja heade pääsemisega.