132min.
France
Leidsin ühel õhtul töölt koju tulles, et muuhulgas on Magma kontsertvideo allalaadimise lõpetanud. Muidu mulle sellised asjad viimasel ajal eriti pinget ei paku, ei viitsi paljusid tuttavaid artiste isegi siis ära näha, kui mõni Eestisse satub, rääkimata videote vaatamisest. Pole kodus tippklassi helitehnikat ka ja paljud kontsertsalvestused on tihti helikvaliteedilt kehvapoolsed. Aga Magma livega läks hoopis nii, et istun arvuti taha, panen mängima ja jäängi kaheks tunniks suu ammuli vaatama. Isegi kohvi ei läinud vahepeal tegema. Olen seda veel mitu korda vaadanud ja efekt kordub.
See on bändi suurejooneline juubelikontsert ühes Pariisi teatris. Esitatakse terve "Theusz Hamtaahk"i triloogia. Kolm kolmveerandtunnist teost, "Theusz Hamtaahk", "Wurdah Itah" ja "Mekanik Destrüktiw Kommandöh", igaüks omal ajal ilmunud eraldi täispika albumina. Kvaliteediproobleeme pole. Võiks silmad kinni pigistada ja kujutleda, et mängib live cd. Mingit lavashowd ega erilisi kostüüme ka pole, ainult traditsiooniline prozhektorivalgus, punane, sinine ja violetne. Sellegipoolest on põnev, eriline vaatamisväärsus on trummar ja bändi liider Christian Vander. Ta ei näe küll absoluutselt seksikas välja - vana, paks, higine ja hõredate juuksesalkudega, üleni karvane ka pealekauba. Mind ikka häirivad kahjuks sellised asjad. Aga tema lõpmatu energia ja dünaamika, kuidas ta totaalselt sisse elab ja kehastub ennastunustavalt mingiks deemoniks trummide taga. Ja kogu aeg on näos kõige hullemad grimassid nagu oleks kurjast vaimust vaevatud. Arvatavasti ta vist tõesti kujutab ette, et võitleb kollide ja draakonitega, sest Magmal ongi algusest peale olnud taustaks ulmefantaasiad. Jazzmuusikute värk, paljudel neil ju see lõustade väänamise komme. See tuleb vist sportlikust aspektist, improvisatsioon on siuke nõudlik asi ja tihtipeale kaasneb sellega füüsiline pingutus. Vanderil on ka jazzitaust, viimased kümme aastat on ta põhiliselt esinenud oma jazzikvartetiga, kuid Magma on kõike muud, või õigemini palju enamat kui jazz. Ma parem ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama mida kujutab endast zeuhl-muusika, seda võib mujalt veebist ka lugeda, aga käesolev kontsert mõjus umbes nagu "Carmina Burana" arranzheerituna laiendatud koosseisuga rockgrupile. Muidu meeldib mulle sellest tsüklist kõige rohkem "Theusz Hamtaahk", sest see oli kõige esimene Magma plaat mida ma kuulsin. Siin kontserdil paistab kõige rohkem silma "M.D.K" (üldiselt kõige tunnustatum neil), sest bändi saadavad puhkpillid ja vahepeal on eraldiseisvad bassi ja kitarri soolokohad. Eriti vägev oli kidrasoolo. James MacCaw, kes ei ole muidu eriti temperamentne, muutub selle jooksul pahupidi silmadega langetõbiseks Cezareks. Tundus nagu ta oleks iga hetk teadvust kaotamas.
Looming on pärit 70ndatest, kuid algkoosseisust on järel vaid Christian Vander ning tema lauljast abikaasa Stella. Ülejäänud on juba järgmisest põlvkonnast, kuid entusiasm on sama mis Vanderil, samuti kogu kõlapilt. Tegelikult on see arvatavasti veel paremini kui paarkümmend aastat tagasi, Vanderi mänguoskus on selle ajaga täieliku perfektsionismini jõudnud, vabalt lahedaim trummar maailmas ja on aega olnud valida just kõige sobivamad kaasmuusikud. Kui muusika kõrvale jätta, siis see üliinimlik distsipliin ja enesekontroll on põhiline vaatamisväärsus. Kuidas tüübid kaovad afektiseisundis täiesti üle pea kuskile oma maailma, on hasardiga asja juures nagu lapsed sõjamängus.
Wikipediast leidsin muuseas, et Magma number üks fänn on kuulus piljardimängija Steve Davis. Teised prominentsed austajad on veel Johnny Lydon ja ootuspäraselt Hella trummar Zach Hill. Kohalik andunud fänn Zahiri-Margo, kes käis mõni aeg tagasi ka kontserdil levitas kuulujuttu, et võibolla on lootust, et nad tulevad järgmisel aastal Jazzkaarele. Tasub loota, planeedi parim bänd ikkagi.
Lõpuks veel üks haruldasem pilt ajast, mil oldi veel noored ja stiilsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar