"TerrorVision" (1986)

director: Ted Nicolau
83min.
USA

"Terrorvision" on 80ndate õuduskomöödia, ligilähedane Hehenlotteri, John Watersi ja Troma stuudio filmidele. Kuid ta meeldis mulle mõnes mõttes rohkem, sest ühte asja oligi siin nendega võrreldes rohkem. Erilist tähelepanu oli pööratud interjöörile, mis oli nii camp, kui üks asi üldse olla saab. Võiks lausa nimetada selle stiili definitsiooniks. See on selline asi, et kui ta juba kord vaataja silmadesse on sattunud, siis on teda igal pool, aga kui miski on niivõrd puhtal kujul, siis väärib ka tunnustamist. Pärineb õigest ajast ka, sest 80ndail oli see aktuaalne ja värske teema.

Sündmused arenevad ühes sisekujunduselt bordelli meenutavas majas. Punastel seintel ripub erootiline popkunst ja iga nurga peal antiikskulptuurid. Aga see pole bordell vaid pereelamu, kus elab abielupaar koos kahe lapsega. Vanemate põhihobi on swingerpartyde korraldamine. Teismelisel tütrel Suzyel on makeup, mis ei jää palju alla "The cats"i muusikalile. Tema boyfriend O.D. on klassikaline nahast ja neetidest hevimehe karikatuur. Suzy noorem vend Sherman kannab kaitsevärvides sõjaväemundrit ja jookseb automaadiga aias ringi. Sõjalise väljaõppe eest kannab hoolt paranoiline vanaisa.
No ja siis püüab nende võimas satelliiditaldrik signaali kaugelt planeedilt ja läbi teleka tungib majja näljane kosmosekoll, kes lihtsalt sööb kõik tegelased ära. Sinna vahele mahub palju mõnusaid sketshe. Selliseid, mis põhinevad peamiselt igasugustel parodeerivatel vihjetel ja grotesksel käitumisel. Camp noh. Üks sümpaatne kõrvaltegelane on playboy Spiro Gyra, kes rõhutab oma kreeka päritolu ja et talle meeldivad mehelikud mehed.

Mu lemmikstseen on kus vanaisa ja Sherman kohtuvad esmakordselt telekakolliga. Üheks hetkeks on nad selle suure limase lihapalliga täiesti ninapidi koos ja siis jooksevad hirmukisaga diivani taha peitu. Järgneb umbes selline dialoog:
Grampa: What was that??
Sherman: -I think it was... a monster!!
Grampa: There are no such things as monsters. I know, it was a burglar! Sometimes they wear scary Halloween masks. You know why? To scare the poop out of you!
Ma ei kujuta ette, kas see tundub üldse ilma pildita naljakas, aga ma naeran siiamaani, kui ma selle koha peale mõtlen. Et siis võibolla väikesed lapsed kardaksid seda filmi, sest koll on päris rõve tegelikult, kuid eelkõige on tegemist ikka komöödiaga. Camp vist põhimõtteliselt välistab tõsiduse niikuinii.

Alguses jahmatas kõige rohkem filmi lõpp. Ei, see polnud mingi huvitav üllatus või osav pinge üleskruvimine. Vastupidi. See lõppeb kuidagi nii lihtsameelselt nagu see oleks tegemise käigus improviseeritud. Umbes nagu mingile komöödiatrupile oleks antud pärastlõunaks imeliku sisustusega villa ja siis on seal kiiruga näitemäng kokku pandud, et veel õhtul peole edasi minna. Üldiselt oli väga lahe film. Kirev, kuid hästi kerge. Südamlik b-filmi klassika, mida võiks üha uuesti vaadata.