"Blind beast" (1969)

director: Yasuzo Masumura
86min.
Japan

Aistingud, nende puudumine või võimendumine. Pantvangi ja röövija suhe vs. võimuka ema ja temast sõltuva poja suhe. Lõpuks ennasthävitav kirgedele allumine. Kui ma Jaapani linateose ette võtan, siis on see suure tõenäosusega mõni perversne erootikafilm, sest neil on selliseid lõpmatuseni pakkuda. Nii ka seekord. Visuaalselt shokeerivat on "Blind beast"is vähe. Ideeliselt on lõpp tegelikult väga verine, kuid pole mindud seda teed, et peaks tingimata kogu koledust naturalistlike detailideni eksponeerima. Võimalust oleks olnud küll, sest lugu on siiski parajalt hullumeelne. Ma ei ütleks, et see on kuldreegel, aga kui osatakse neid asju teisiti kuid sama veenvalt mõista anda, siis on see palju põnevam.

"Blind beast" on selline thriller, et komöödial pole siin mingisugust kohta. Vägivalda on vaid teataval määral, kuid mitte eriti agressiivsel kujul. Ilma vere ja valukarjeteta. Erootikat on omajagu, kuid see pole kergemeelne poolpornograafiline romantika nagu enamasti erootikafilmides juhtub olema. Alastust ja himurat väänlemist on päris palju, siiski on säilitatud piirid. Kaamera hoiab distantsi ja ei trügi ilmtingimata igasse intiimsesse kehaprakku. Hea, sest muidu oleks see järjekordne skandaalne kultusfilm, kus näidatakse kellegi varjatud elundeid. Tegelikult ei suuda ma enamasti ühtegi sellist filmi vaatamata jätta, kuid antud juhul meeldis mulle just mittenäitav lahendus, sest sellel on väga hea põhjendus. Peaosaline, pime skulptor, pole kunagi ühegi naisega maganud, kuid just naised on ainus, mis teda elus huvitab. Nii käib ka filmis kogu tegevus ümber naise keha (täiesti otseses mõttes kusjuures), ilma seda lõpuni paljastamata. Skulptori ateljee seinad on maast laeni kaetud kehaosadega. Need on tehtud naiste järgi, keda tal on õnnestunud puudutada. See näeb kunstipärane välja ning kannab ka täiesti praktilist funktsiooni - ümbritseda end naistega, et neid puudutada nii palju kui süda lustib. Ta elutööks on luua uus zhanr - kunst pimedatele. Selge missiooniga, originaalne ja täiesti arusaadav. Isegi päriselus saab väga harva selgust, miks kunstnikud teevad seda mida nad teevad. Siin aga polnud raske peategelase mõttemaailma sisse elada.

Jutt käib rahuldamata vajadusest ja kuidas see leiab väljapääsu läbi alternatiivse kanali. Uue väljundi algeks on ikka seesama kirg, kuid ta on juba moondunud ja ebaloomulik. Pimedad ju asendavatki nägemist asjade kompimisega, kuid siinkohal on see kujunenud totaalseks vuajerismiks. See füüsiline vuajerism muutub lõpuks ohjeldamatuks sadomasohhismiks põhimõttel kiiremini-tugevamalt-sügavamale.

Kõige rohkem on siin filmis teksti. On mitmeid pikki stseene, kus kaks või kolm tegelast lihtsalt räägivad pikalt omavahel (kokku ongi ainult kolm tegelast). Või siis saadab osatäitja toiminguid minavormis jutustaja hääl. Minajutustajaga meenuvad mulle kohe Scorsese filmid. Ja koos nendega kohe veel üks teine film (nime ei mäleta), kus filmiteadlane räägib loengus, et kõige andestamatum on kaameratagune hääl, mis kirjeldab toimuvat. See on vist mingi akadeemiline kontseptsioon, mida hindavad need, kes peavad näiteks Tarkovskit üliinimeseks. Igaljuhul siin nagu Scorsesegi puhul töötab see väga hästi. Selgitav ja paneb fantaasia tööle. Nagu loeks raamatut.
Teine positiivne külg - tegevus toimus väga ebatavalises piiratud ruumis, sürrealistlike dekoratsioonidega laval. Pool filmi ajab skulptor nende dekoratsioonide vahel modelli taga. See on kohati peaaegu nagu tants. Ruum on täiesti pime ja näitlejaid jälitab prozektori valgusvihk.

Õpetlik oli ka. Sain teada, et pimedate kirja leiutas Louis Braille.