"Blood sabbath" (1972)

director. Brianne Murphy
USA

Sattusin kunagi selle filmi peale täiesti juhuslikult. Laadisin pikemalt mõtlemata alla ja jätsin õiget aega ootama. Enamus selliseid 70ndate õudukaid osutub üsna suvaliseks jamaks, aga ma eelistan ikkagi retrojama tänapäeva omale. Mõned päevad tagasi kutsuti külla filme näitama, tuli meelde, et alguses kiiresti läbi skippides oli "Blood sabbath" hea mulje jätnud. Võtsin siis kaasa ja meeldis kohe väga. Tundub, et see on tähelepanust täiesti kõrvale jäänud. Imelikul kombel pole isegi Something Weird Video seda avaldanud, kuigi neil on tonnide kaupa igasugust muud sarnast pahna. Isegi terve rida public domain filme. Seepärast on mul natuke uhke tunne, nagu oleks mingi avastuse teinud. Samas olen üsna segaduses, sest paistab, et see film tõesti ei huvita kedagi.

"Blood sabbath" on erootiline nõiamuinasjutt. Mul tekib pidevalt filmidega see muinasjutuvõrdlus. Mõtlen muinasjuttude all lihtsalt mõistetavaid lugusid, millele saab üle kanda mingi laiema tähenduse. Nad ei pea tingimata olema läbinisti ridade vahele peidetud allegooriliste vihjetega, kuid fantaasiamängude kõrvalt pakuvad nad ikkagi mingi tõsisema mõtte. Käesolevas muinasjutus jalutab David metsas. Ta on lihtsalt üks tavaline Vietnami sõjast tulnud noormees kitarr õlal. Öösel ründavad teda nõiad, ta põgeneb ja jõuab järve äärde, kus langeb teadvusetult kokku. Järgmisel päeval äratab teda blond järvehaldjas Yyalah ja nad armuvad esimesest silmapilgust. Kuid nende vahel ei saa olla armastust, sest haldjal pole hinge. David laseb metsanõidade kuningannal Alottal endalt hinge võtta ja peab vastutasuks tooma külapreestri pea. Kuid nõiad on salakavalad ja valelikud, kõik ei lähe nii nagu vaja ja David otsustab Alotta tappa. Enne surma paneb Alotta Davidile needuse: "I call forth your own people to kill you!" Needus läheb täide ja nii pääsebki David lõpuks Yyalah' juurde. Äraspidine, kuid siiski õnnelik lõpp, nagu muinasjutule kohane.

Noored nõiatüdrukud korraldavad kesköiseid rituaale. Nad tantsivad alasti ohvrialtari ümber, seda näidatakse palju ja ega midagi muud erootilist siin tegelikult polegi. Saateks on stiilne Les Baxteri soundtrack. Üldse on kogu helikujundus väga hästi õnnestunud. Nõidade kuninganna osas on Dyanne "Ilsa the shewolf of SS" Thorne. Mesise hääle ja teatraalsete zhestidega ennast nautiv kuri manipulaator - kõik see on Ilsa juurest tuttav. Dyanne Thorne oskab oma tüüpkarakterit alati võluvalt esitada. Kostüüm on ainult erinev ja seetõttu mõjub ta nagu suurte tissidega Vincent Price.

Filmi tegevus toimub kaasajal. Nagu öeldud, on peategelane Vietnami sõja veteran. Tal käivad vahest verised flashbackid. Episoodiline, kuid olulise tähtsusega roll on ka ühel põõsaste vahel rallitaval lillelisel hipibussil. Samas aga elab järves haldjas ja metsad on täis nõidasid. Muinasjuttude järgi võttes (näiteks H.C. Andersen) pole fantaasia ja reaalsuse põimumine midagi uut. Kuid sellistes õudus- või fantaasiafilmides on see küll unikaalne. Tavaliselt käib ikka nii, et kuskil on mingi üleloomulik olend ja kogu põnevus seisnebki tema ebatavalisuses. Või siis on toimumiskoht ebamäärases minevikus / tulevikus, st. teine keskkond, mis on niikuinii otsast lõpuni kõigi tegelastega ebatavaline. "Blood sabbath"it võib võtta niisama, ilma mingi alltekstita. Aga siiski jäävad traumaatilised sõjamälestused ja ülemeelikud lindpriidena laamendavad hipid, mis on justkui märk lillelaste revolutsiooni allakäigust ja Vietnamiga kaasnenud illusioonide purunemisest. Võibolla ongi David sõjas hullunud ja kogu see lugu on tema surmaeelne deliirium. Kui nii, siis see on kõige originaalsem lahendus, mis sellele äraleierdatud teemale seni pakutud on. "Jacob's ladder" igal juhul kahvatub siin kõrval.