"The last house on dead end street" (1977)

director: Victor Janos (Roger Michael Watkins)

78min.

USA

"You bet your ass it's for real!"

Lugesin selle filmi kohta naljaka loo. 80ndate alguses, kui Inglismaal polnud veel koostatud kindlat filmide vanusepiirangu süsteemi, oli käibel termin "video nasty". Sinna nimekirja kuulusid kõikvõimalikud filmid, mis olid publiku hinnangul liiga vägivaldsed, nilbed jne. "The last house..." tundub tänapäevalgi parajalt haige, nii et see arvati muidugi ilma pikemata sinna listi. Filmil oli alternatiivne pealkiri "Funhouse" ja keelatigi sellenimeline film ära. Ainult et see oli hoopis Tobe Hooperi "Funhouse", mis on väidetavalt suhteliselt süütu filmike. Aga ikkagi "Texas chainsaw" autori tehtud, ehk tsensorijobudele täiesti piisav märksõna. Ja "Last house on dead end street"i pärast ei muretsenud enam keegi.

Teine legend on, et alles paar aastat tagasi saadi teada, kes oli rezhissöör ja et filmi eelarve oli alla 4000 dollari. Vähe sellest, kaks kolmandikku peaaegu olematust summast kulutati spiidi ostmisele. Suva iseenesest, arvatavasti on väga palju filme narkolaksu all tehtud, kes seda ikka niiväga kuulutab. Enamuse pornokate puhul on ilmselt nii. Ja üllatus-üllatus - Roger Watkinsi kogu ülejäänud toodang ongi porno.

See kõik ei ole õnneks põhjus, miks "Last house"i kõvaks kultusfilmiks peetakse. Väga ehe hea halb film on. Ma ei mõtle üldse niisugust bad taste või camp halba, mis oleks naljakas. Võrdluseks - kas Zahiri "Silo" kassett on hea? Mitte ainult Eestist, vaid vist tervest maailmast annab otsida hirmsama helikvaliteediga salvestust. Black metalit kuulates olen hakanud ekstreemset low-fi saundi omaette kunstiks pidama, need bändid on sellest peaaegu teaduse arendanud. Zahiri puhul ei tahaks nagu uskuda, et nad spetsiaalselt vaeva nägid, mis teebki asja tõeliselt fenomenaalseks. Muidugi on see kassett väga hea.

"Last house"iga on natuke sama lugu. Väga lohakalt tehtud, muutub kohati täiesti nürimeelseks pilves peaga jauramiseks, kuid samas on mõned need nürimeelsed exploitationi stseenid lausa geniaalsed. Näiteks koht, kus umbes viis minutit on ekraanil kõige suvalisem softcore amatöörfilm. Aga see on serveeritud nii, nagu seda vaataksid kaks pornoärikat, kes virisevad kuivõrd jama see tegelikult on. Lugu jutustabki just vanglast vabanenud nihilistlikust narkodiilerist, kes hakkab filmi tegema. Ta ei taha teha tavalist pornot, ikka midagi põnevamat, niisiis hakkab snuffi tegema. Kuna on seitsmekümnendad, mil pornofilmidel olid veel süzheed, siis on see ka tema filmil. Mingid maskides sürreaalsed tegelased, kellest eriti sotti ei saa, aga tundub, et ta tahaks vist teha snuffi a'la Jodorowski. Kogub kamba kokku, hõivab maja, kus elab ainult üks pime mees (temaga saadakse ruttu ühele poole) ja järgneb tõsiselt painajalik end segi kamminud huligaanavangardistide vereorgia. Guinea Pig'i "Flower of flesh and blood"i saab võtta hommage'ina siinsele põhistseenile. Tõesti karm, ei oleks oodanud nii julget ja otsekohest tükeldamist ja soolikatega mängimist. Samavõrra häiriv on, et seda saadab vahetpidamatu itsitamine. Taas kord peab mainima võimsat helitausta. Pole küll industrial, aga sünguse poolest saaks olla vabalt Lustmordi või Whitehouse'i looming.

Võiks öelda mitmetasandiline biograafiline fantaasia: amatöör rezhissöör, kes on peaosas filmis, mis räägib amatöör rezhissöörist, kes teeb filmi, kus ta on ise peaosas. Erinevusega, et "Last house" ei ole muidugi päris snuff ja kui filmis mängiv rezhissöör põlgab vaimuvaeseid pornotööstureid, siis tegelikult just selliseks Michael Watkins ise hiljem saigi.

Pealkiri on teadagi kust võetud. Trailer omakorda on juba exploitation ruudus. Kestab vaid mõned sekundid, selle jooksul näidatakse mingit koledat lõusta, mida filmis tegelikult üldse polegi ja hääl korrutab: "It's only a movie!", mis oli samuti "Last house on the left"i tagline.