"Starcrash" (1978)

director: Luigi Cozzi
92min.
USA / Italy

Kohmakas Itaalia "Star wars"i rip-off. Ühelt poolt äärmiselt lõbus film. Eriti veel siis, kui teada veidi taustainfot.
Peategelane on Stella Star (Caroline Munro). Vaese mehe Barbarella, kuid siiski universumi parim piloot. Tal on peaaegu igas stseenis uus kostüüm. Sidekick on selgeltnägija võimetega Akton, keda mängib Marjoe Gortner, kes oli enne kinokarjääri... usu jõul ravitseja! Nende missioon on päästa universum, sest galaktilise kurjuse kehastus krahv Zarth Arn sepitseb hirmsaid hävitusplaane. Zarthi mängib Joe Spinell, kes on tuntud karismaatilise sarimõrvarina slasherist "Maniac". Siin näeb ta välja rohkem nagu Ron Jeremy. Stella ja Aktoniga ühineb robot Elle, keda mängib Munro esimene abikaasa Joe Hamilton. Robot on põhiline naljanumber, peaaegu kõik ta laused on nö. memorable quotes'id. Stella ja robot külastavad mitmeid planeete. Esimene on bikiinides amatsoonide planeet. Teisel pole üldse midagi peale lumemägede. Kolmandal elavad kannibalistlikud ürginimesed. Neil õnnestub Stella peaaegu nahka pista, kuid viimasel hetkel sekkub kuldse maskiga võõras ja peletab troglodüüdid silmist sähvivate laserkiirtega eemale. See on universumi imperaatori poeg ja teda mängib, hehee, David Hasselhoff!
Siis on veel mõõkadega vehkivad robotluukered, "Clash of the titans"ist välja hüpanud metallkoloss ja hõbepaberist kombitsatega pea. Zarthi kosmosesõdurid on nagu mustast lateksist Rooma leegionärid. Aktonil on "Star wars"i lasermõõk. Planeedid säravad vikerkaarevärvides ja meenutavad lähemalt läikivaid õhupalle. Veel on siin nõiutud tähed, surmakiired, hõljuv linn ja fantoomplaneet. Enamvähem kõik tegelased pilluvad kogu aeg oma helendavaid kiiri ja spiraale ja muid kujundeid, mida saab joonte abil moodustada. See kõik on muidugi tore camp, aga paljalt eriefektidest, kostüümidest ja vaimukatest kildudest ei piisa.

Teiselt poolt on see ülialgelisel stsenaariumil põhinev tüüpiline ulmeaction. Kosmoselaevad ja raketid, mida näitab iga nurga alt iga stseeni alguses ja lõpus on kiftid küll, aga paari esimese minuti järel muutub see igavaks nagu videomängu kõrvaltvaatamine. Ja ma ei suuda kunagi neisse filmidesse täielikult sisse elada, kui nad algavad ilma sissejuhatuseta ja kui tausta ei vaevuta tutvustama. Lihtsalt istuvad oma juhtimiskeskuses kui ekraanile ilmub teade, et on vaja maailma päästa ja lähebki möll lahti.

Helilooja on John Barry. Tema omanäolise stiili põhitunnus on, et ta lisab traditsiooniliselt heroilisele marsimuusikale elektroonilise rütmi, nii et kokku saavad italodisko ja orkestreeritud filmisümfoonia. Tema "Hercules takes off", arvatavasti mõnest Itaalia Herculese filmist, on mu lemmik filmilugu.