"Uzumaki" (2000)

director: Higuchinsky
90min.
Japan

Manga järgi tehtud "Uzumaki" ehk "Keeris" on muinasjutulaadne õuduslugu seletamatutest sündmustest, mis tabavad väikest Kurouzu linnakest. Film on jaotatud kolmeks või neljaks peatükiks, mis panevad paika esimesed sümptomid, kuidas need süvenevad ja mis on lõpptulemus. Sündmuste põhjust või mida sellest kõigest järeldada tuleks pole mainitud. Inimestel tekib äkitselt ennastunustav kirg spiraalide vastu. Need, keda see on tabanud, korjavad kõiksugu pilte, spiraalikujulisi esemeid jne. ning lihtsalt istuvad ja jõllitavad neid omaette. Ja ärrituvad, kui neid sealjuures segatakse. Toimub üks arusaamatu enesetapp ja matustel tuleb krematooriumi korstnast spiraalne suitsupilv. Inimesed muutuvad uimaseks, joovad kuupliitrite kaupa vett, tassivad koju järvemuda ja liiguvad väljas ainult paduvihmaga. Tüdrukud hakkavad kandma ulmelisi spiraalsete lokkidega soenguid. Ega filmi sisu polegi eriti midagi rohkemat, kui fantaasiaülesanne teemal "Spiraal". Vigadest niipalju, et üks tegelane on detektiiv, kes püüab sündmustele lahendust leida. Nagu moe pärast vihjatakse siis ebamääraselt mingile müstilisele mineviku needusele, mis piirdub enamvähem sellega, et uurija loeb arhiivis dokumente ja leiab sealt sõnad "spiraal" ja "keeris". Mõned arvutigraafikaga tehtud efektid pole ka eriti õnnestunud.

Tundub üsna originaalne mõttearendus, mis on võibolla tuletatud samadest allikatest kust on pärit "Invasion of the body snatchers" ja teised taolised lood. Inimeste maailma imbub vargsi võõras või ehk siiamaani täiesti tähtsusetu eluvorm, hakkab end mingil veidral moel kehtestama, kuni lõpuks see polegi enam inimeste maailm.

Jaapanlased vaimustuvad kõikvõimalikest asjadest. Nii mõnegi fetishi mõistmine vajab päris lennukat fantaasiat. Spiraali, kui hüpnotiseeriva kujundi lummusesse sattuda on veel täiesti mõistetav. Esimene keerisemaania ilming on stseen, kus pingest paigale tardunud onu filmib käsikaameraga tigu. Pole mõtet seda kujundit tervele filmile üle kanda, kuid minu jaoks kõneles see ilmekalt sellest samast jaapanlaste fetishismikalduvusest.

Üks vanem ekstsentriline Jaapani kummitusfilm "Hausu" oli esmakordsel vaatamisel täielik ilmutus. Ma arvan, et "Uzumaki" tegijad on sellest eeskuju võtnud, või siis on tegemist millegi jaapanlastele loomuomasega. Siin on samasugust vallatut lapsemeelsust ja muinasjutulikku romantikat mis tuleb esile muusikas, mõnedes naljades või pildi pehmelt pastelses koloriidis. Samas on ka kehamoondumisi, mis on mõneti koomilised, kuid teinekord jälle väga võikad. Näiteks ma pole vist üheski filmis räigemat autoõnnetust näinud. See on esteetiliselt tehtud, nagu mõnedes Guinea Pig sarja filmides.