"Lady in a cage" (1964)

director: Walter Grauman
94min.
USA

Proua Hilyard'il on puusaluu katki ja ta peab kepiga käima. Ta elab kahekesi koos pojaga (vaene ärahellitatud kolmekümneaastane mees, kes kutsub oma ema darling'uks) kahekorruselises majas. See puusaviga tundub olevat ajutine, kuid siiski on majja ehitatud igavene suur lift. Milline rõve mugavus! Nüüd on proua üksinda kodus ja jääb lifti kinni. Häirekella võtab ainsana kuulda juhuslikult aias ringi luusiv hulkur. Kuid ta ei lähe mitte naisele appi, vaid näeb olukorras head võimalust maja tühjaks tõsta. Ta haarab esimese korraga kaasa kõik mida kanda jõuab ja suundub otse komisjoni. Seal märkavad teda kolm pätistunud noort - alaline vanglajõmm, tema litsakas sinise silmaga pruut ja mingi latiinopärdik. Tüübid hakkavad hulkurit jälitama, tungivad tema järel majja ja võtavad kontrolli enda kätte.

Teatud põhjustel seostub "Lady in a cage" "What ever happened to Baby Jane?"iga. Mustvalge, umbes samal ajal tehtud, sündmused toimuvad vanamoodsas äärelinna lukskorteris, keskne tegelane on hilises keskeas invaliidist naine, teemaks psühholoogiline terror ja klaustrofoobia. Rohkem sarnasusi hetkel ei meenu. Mulle meeldis "Lady in a cage" rohkem, sest see on kuidagi eriti räpane film. Siin pole mitte ühtegi positiivset tegelast. Igaühel on omad patud, mõnel rohkem, mõnel varjatumal kujul. Isegi sel naisel keda terroriseeritakse. Hiljem selgub, et temagi pole muud kui mõtlematu egoist. Ise tajusin selle tegelikult kohe alguses ära, sest see kõik on mulle oma vanaema juurest tuttav.

üks stiilsemaid asju siin on alguse tiitrid. Nende vahel on paar kõnekat kaadrit. Maas lamab oimetuks joonud hulkur ja väike rulluiskudega neegritüdruk togib tuimalt tema jalga, nagu kontrolliks kas liigutab või mitte. Ja keset tänavat vedeleb autode ja jalakäijate vahel räsitud koeralaip. Olgu pealegi, et igal hetkel peaaegu karjub vaatajale näkku mõni kujund, mis annab mõista, et kõik inimesed on hoolimatud ja enesekesksed. Majaproua kirjutab luuletusi ja kaalub sõjatööstusse investeerimist - seega on ka väikekodanlust kõvasti naeruvääristatud. Aga tegelikult ei ole see film, mis valutaks südant inimkonna allakäigu pärast, vaid lihtsalt exploitation, mille puhul on osavalt kasutatud vana käibel olevat fraasi. Kõik ju teavad seda joru, et interneti ja mobiiltelefonide pärast on kadunud vahetu suhtlemine, et kõigil on kogu aeg liiga kiire ja stress, et ei ole aega raamatuid lugeda ja metsas jalutada. Õudne lugu, onju. Miks mitte siis teha sellest film. Väga hea, et siin ühtegi eeskujulikku moraalilugevat tegelast pole. Need rollid tunduvad sellistes filmides alati vaataja intelligentsi solvavana.