neljapäev, 20. märts 2008

"Poison for the fairies" (1984)


director: Carlos Enrique Taboada
90min.
Mexico


"Don't deliver us from evil"it vaadates hakkas mulle väikeste pahade tüdrukute teema meeldima. "Poison for the fairies" jutustab samuti kahest tüdrukust, jälle on üks blond ja teine brünett, kes hakkavad tegelema musta maagiaga. Ja ka siin filmis ei toimu tegelikult midagi üleloomulikku. Religiooni, kristluse ja satanismi võitlust pole ka sisse toodud. Siinsed tüdrukud on veel nii noored, et "Kurja lilled" ja muu pahakirjandus ootab veel ees. Ollakse alles muinasjutunõidade lummuses.

Rikaste vanemate tütar Flavia on koolis uus nägu. Tema pinginaabriks saab Veronica - üksik laps, kellel pole ei vanemaid ega sõpru ja keda huvitavad igasugused hämarad asjad. Ta väidab Flaviale, et pole mitte tavaline tüdruk, vaid et tegelikult peitub temas vana kuri nõid. Tal õnnestubki efektselt Flaviat veenda ja edaspidi hakkab sellega ähvardades sõbrateeneid nõudma. Nõiamõtted on Veronica saanud muinasjuttudest, mida lapsehoidja talle pidevalt jutustab. Ühes loos on juttu sellest, kuidas nõiad keedavad haldjaid tapvat mürki. Haldjad on nimelt nõidade põhivaenlased. Veronica uurib välja haldjamürgi retsepti, tüdrukud sõidavad koos maale ja hakkavadki vajalikke komponente koguma. Mingeid haldjaid ege nende tapmist siin muidugi pole. See on hoopis psühholoogiline fantaasia, mida võib mitut moodi tõlgendada. Allegooriline tõlgendus oleks, et siin räägitakse keskaegsest nõiahirmust, sest filmi lõpus sureb Veronica tulesurma. Sajandeid tagasi tapeti ju tõesti massiliselt nõidasid ja see ei oleks saanud ilma neisse uskumata toimuda. Kaasajal elavad aga nõiad ainult muinasjuttudes ja laste ettekujutuses, nii et väga leidlikult vormistatud lugu.

Carlos E. Taboada on vähesel määral tuntud kui üks olulisemaid Mehhiko horrorimeistreid (ega neil polegi möödunud aegadest rahvusvaheliselt tuntud õudukaid peale Santo maadlusfilmide pakkuda), kuid "Poison.." on nii vägivallavaba, et seda õudusfilmiks pidada nagu ei saagi. Vastav touch on muidu olemas küll. Film on tehtud justkui laste vaatenurgast ja seetõttu on need õudused ka sellised lapse ettekujutuse tasandil. Alguse tiitrite ajal voolab küll ohtralt verd ja toimub verine mõrv, kuid siis selgub kohe, et see polnud mitte päriselt, vaid muinasjutus, mida Veronicale ette loeti. Kui nii võtta, siis on "Nukitsamehe" metsakollide tagaajamisstseen ka nagu õudusfilmist.

Väga aeglane ja rahulik film. Aegluubis loodusvaated on kenad jne., aga kohati tundub, et kaameramees on unustanud ennast pilvi imetlema. Minu jaoks andis plusspunkte see, et mõjus täiesti nagu oleks tehtud seitsmekümnendail. Muusika oli ka ebatavaline, veelgi vanamoodsam, nagu 50ndate filmide orkestreeritud helitaust. Lisaks oli veel üks erilist tähelepanu vääriv võte, mis läbis filmi järjekindlalt algusest lõpuni. Täiskasvanute nägusid ei näidata! Nende pead on kaadrist väljas või nad on seljaga kaamera poole. Ja need kolm või neli korda kui siiski nägusid näeb on ehmatusekohad, umbes nagu siis, kui teistes filmides kolli nägu näidatakse. Ei tea mis tagamõte sel päriselt olla võis. Võibolla tähendas laste ja suurte inimeste maailma distantseeritust? Kuid täiesti geniaalne lähenemine sellegipoolest. Võtta mittemiski ja ehitada selle ümber salapära. Nagu "Picnic at Hanging Rock".

Flavia koeral oli imelik nimi - Hippie.









3 kommentaari:

BBB ütles ...

jajaja palunpalun. tahaksin seda filmi näha!

edasi ütles ...

eks siis tuleb koopia teha ja see kuidagi üle anda.

BBB ütles ...

Ma eeldasin,et see tuleb ka kavva aga kui ei, siis oleks koopia tõesti väga teretulnud. Kui on aega valmis meisterdada siis oleksin tänulik. Teadaandmiseks võid saata meili näiteks... liinabot@gmail.com
aitäh:)