"Menilmontant" (1926)

director: Dimitri Kirsanoff
38min.
France

Tummfilmid, kui neis midagi eksperimentaalset või muidu põnevat on, siis nad mulle üldiselt meeldivad. Polnud päris ammu ühtegi vaadanud. Seda lühifilmi hakkasin ka vaatama ainult seetõttu, et rezhissöör on pärit Tartust. Eksperimentaalsuse osas siin ennenägematuid üllatusi varuks pole. Pilkupüüdvad on kiiresti liikuva kaameraga filmitud ja kiiresti monteeritud tänava ja linnaelu motiivid. Eks mitmed tegid sel ajal siukest eksperimentalistikat. Tuttav lugu Dziga Vertovi filmidest või siis "Berliini sümfooniast". Ja siis see ka, et lugu on jutustatud täiesti ilma tekstita. Mängufilmide puhul oli see tollal harvaesinev. Tegelikult paneb mõtlema, et veidi julgemad võtted nii lihtsalt kohe avangardiks tembeldatakse. 20ndail oli ju kinokunst alles väga katsetamisjärgus meedium, isegi helifilme ei tehtud, ja juba lahderdati traditsiooniliseks ja eksperimentaalseks. Minu arust on "Menilmontant" lihtsalt keskmisest palju teravama kunstnikupilguga tehtud film. See on vist osa mingist enesekehtestuse programmist. Otsisin infot Kirsanoffi kohta ja leidsin, et ta oli seotud Prantsuse impressionistliku kino liikumisega. Ja kohe oli ka toodud nimekiri nende stiilivõtetest ja teooriatest. Eks oli ka manifestide aeg. Kaasajast ei meenu kedagi peale Dogma 95 rühmituse, avalik kunstireeglitega vehkimine tundub pigem veiderdamisena.

Aga muidu oli ilus kurbromantiline filmike. Kohe alguses tapab keegi kirvega ühe mehe ja naise. Samal ajal mängivad kaks õde metsavahel kassiga. Siis selgub, et mõrvatud olid nende vanemad. Aga ei midagi täpsemalt. Aastaid hiljem töötavad täiskasvanuks saanud õed linnas lillemüüjatena. Ühel neist tekib armusuhe. Põhi osa filmist ongi paarikese omavahelised kelmikad pilgud ja jalutuskäigud hämaratel tänavatel. Kuid varsti tekib ka teisel õel sama mehega suhe. Mees kaob ja õed lähevad tülli. Üks neist saab lapse ja vireleb vaesuses, teine hakkab vist prostituudiks. Nad lepivad ära ja samas tapetakse ka see kergemeelne mees. Jällegi, ei mingeid täpsustavaid detaile, mis on väga hea. Igale poole oleks saanud lisada stseene, mis oleks rohkem tegelaste tausta selgitanud, kuid tulemus oleks olnud lihtsalt üks igav vana film. Õnneks tegi Kirsanoff filme ainult oma rahadega, st. väga piiratud eelarvega.

Tõepoolest oli midagi impressionistliku selles jutustamise laadis, kuidas hüplik pilt keset tänavaliiklust ja suures plaanis autorataste kihutamine suutis edasi anda meeleolusid. See oli üks neist filmidest, mis oli kiirendatud liikumisega, mis tegi mõned ülikiired kaadrivahetumised peaaegu tabamatuteks. Mitte lihtsalt urbanistlikku linnarütmi, nagu neis teistes eelpool nimetatud filmides, vaid inimlikke tundeid. Kõik kaadrid ja rakursid on väga hästi paigas. Kõige parem oli koht, kus üksikema seisab kanali ääres ja mõtleb, kas visata laps merre või mitte. Üks neist kohtadest, kus kiirustav ja anonüümne linnaelu oli kontrastses seoses näljase ja meeleheitel naise isoleeritusega.

Väga tähtis toetav roll oli ka suurepärasel muusikal. Veidi dzässilik kammermuusika läbi hauataguse kajaefekti. Autoriks Paul Mercer.