"The cat and the canary" (1927)

director: Paul Leni
84min.
USA

Postitus nr. 100.
Ei mäletagi, et oleks näinud mõnda tummfilmi aegade õuduskomöödiat. "Cat & canary" pole mitte valgetes linades tontidega slapstick, vaid ikka korralik hirmumüsteerium, kuhu on lisatud paras annus huumorit.

Ekraanile ilmub sünge lossi siluett. Lossi peremees on suremas. Pärandust ihaldavad sugulased on teda hulluks ajanud. Nagu kassid kanaarilinnu puuri ümber. On määratud, et testament avataks alles 20 aastat pärast tema surma ja seni valvab lossi vana dramaatilise grimmiga teenija. See mõneminutiline eellugu on päris kirev, sest tegelikult pole "Cat & canary" üldse mustvalge film, pilt on nagu läbi värvifiltri kollane, roheline või sinine ja alguses vahelduvad värvid kõige tihemini. Edaspidi hakkab domineerima kollane. Pingelisemad hetked on esile toodud punasega.
Salapärased sündmused hakkavad arenema sel õhtul, kui pärijad on tulnud saagi järele. Peale ühe noore naise on kõik õelad rahaahnitsejad või muidu lollid. Nende närveldamise ja tobetsemisega lisandubki koomika, mis siiski ei välista, et majas tõepoolest kummitab ja kuskil varitseb veel hullumajast põgenenud tapja ka. Räägitakse, et ta rebib oma ohvrid tükkideks. Nagu kassid teevad kanaarilindudega.

Kummitus, hull maniakk, igal pool salauksed - põnevust on kõvasti kokku kuhjatud, kuid kogu loo loogilisse seosesse sättimisega pole eriti hakkama saadud. Sellised "vead" mõjusid loomulikult hästi. Ühel hetkel tungib läbi seina kondine laibakäsi ja kõrvaldab ühe pärijatest. See ajab kõik külalised endast välja, nii et mõnda aega käib filmis pidev kummitusefoobia. Kuid siis püütakse kinni hullumajapõgenik, selgub et ta polegi mingi hull vaid hoopis pärandust jahtiv kolliks maskeeritud röövel ja see on filmi lõpplahendus. Vaimudest ei tehta enam juttugi, nagu see oleks mõnes teises filmis olnud. Et siis kummitava maja film, kus unustatakse kummitus ära. Lahe ju.

Komöödiaelementide lisamine oli väga hea, sest ma pole tegelikult ühtegi päris veenvalt jubedat õudustummfilmi näinud. Enamasti rikub see fiilingu ära, sest kindlasti tehti neid publiku hirmutamise eesmärgil. Ilmselt see omal ajal ka õnnestus. 50ndailgi oldi veel nii kergeusklikud, et Orson Wellesi UFOkuuldemäng tekitas tõsist marslaste paranoiat.

Paul Leni oli USAsse emigreerunud sakslane ja "Cat & canary" oli tema esimene Universal stuudio film. Saksa ekspressionistidele omane eksperimenteerimisjulgus ja mängulisus on täiesti märgatav. Saksamaal tehtud "Waxworks" on samuti arvestatav klassika. Paljutõotava algusega karjäär jäi paraku lühikeseks sest juba 1929 aastal suri Leni veremürgitusse.