"Gods and monsters" (1998)

director: Bill Condon
105min.
UK / USA

Pealkiri kõlab umbes nagu "Clash of the titans". Aga juba poster annab mõista, et on hoopis midagi muud. Tegelikult on biopic ja gayfilm. Hea pealkiri sellegipoolest, mis just minusuguses huvi tekitab. Film räägib rezhissöör James Whale'i viimastest elupäevadest. Whale oli "Frankenstein"i filmi autor. Seesama, millega sai kuulsaks Boris Karloff. Samuti on tema tehtud "Bride of Frankenstein", mida peetakse üheks parimaks 30ndate aastate Universali õudukatest. Ma arvan, et selleks peab päris tõsine filmifriik olema, et tema nime teada. Mina küll ei teadnud, sest kunagi ei räägita nende vanade õudukate rezhissööridest, klassikalisi kolle mänginud näitlejad on ainult tuntud. Eks Tod Browningu nimi on paljudele tuttav, aga rohkem seetõttu, et ta alustas juba tummfilmiajastul ja talle viidatakse seetõttu kui kinopioneerile.

"Gods and monsters" on gayfilm mitte ainult seepärast, et James Whale oli gay, vaid lisaks on ka selle filmi rezhissöör gay, samuti on peaosatäitja Ian Mckellen gay. Whale oli vist esimene Hollywoodi kuulsus, kes elas täiesti avalikku homoelu. Tema villas toimusid ainult meestele mõeldud basseinipeod ja tal oli aastatepikkune kooselu produtsent David Lewisega. Selle hinnaks oli, et ta pidi juba varakult loobuma rezhissööriametist.
Loo alguses märkab Whale aknast, et tema aias tegutseb uus noor aednik. teda mängib Brendan Fraser, üks ebameeldivamaid Hollywoodi beebilõustasid, kuid tundub et see on siiski üks õnnestunumaid rolle tal. Tundub, et ta on isegi veidi kaalust alla suutnud võtta selle tarbeks. Kuna ta peabki kehastama veidi lapsemeelset eelarvamustevaba endist merejalaväelast, siis on kõik justkui omal kohal. Vanal perverdil liiguvad mõtted muidugi kohe omas suunas ja kerge vaevaga õnnestub tal aednikupoiss endale modelliks kaubelda. Whale'ist on nimelt saanud ajaviitekunstnik. Ta saab muidugi aru, et pole lootust sellist trailerparki machot võrgutada, kuid neil õnnestub pikapeale siiski mingi sõprussuhe luua. Whale jutustab talle oma elust ja nii see film vaikselt arenebki. Hollywoodi luksusrajooni idüll, mida varjutavad halb maine, sõjamälestused ja üksindus. Lõpuks hüppab basseini ja upub ära. Mäletan, et kunagi tundusid vanade inimeste enesetapud kuidagi naeruväärsed. Et mis mõtet vaeva näha, kui niikuinii iga hetk tervis üles ütlemas. Enam millegipärast ei tundu nii väga.

Tegelikult ma ei jõua üldse kõigist vaadatud huvitavatest filmidest kirjutada. Millegipärast tuli nüüd seoses "Gods and monsters"iga meelde "Equus", mis oli küll palju süngem lugu, kuid midagi sarnast neis oli. "Equus" räägib lastepsühhiaatrist, kes uurib ühte veidrat juhtumit, kus zoofiilia kalduvustega poiss torkis hobustel silmad peast. See on tehtud näidendi alusel, mille autor oli ka gay. See näidend lavastati mõni aeg tagasi uuesti Broadwayl ja hobuseid armastava poisi osas oli Harry Potter. Põhiline uudis oli aga, et ta oli enamuse ajast laval täiesti paljalt. Nägin unes, et James Whale mässas hobustega ja nii see seos tekkiski. Pärast mõtlesin, et polnud seal ju mingeid hobuseid. Ei tea, imelik.

Kuid eelnenud kuu, kui võtsin nõuks vaadata ja kirjutada kõigest muust peale õudusfilmide, tundus päris huvitav. Nii et polegi erilist isu traditsiooni juurde tagasi pöörduda. Arvatavasti läheb iseenesest millalgi üle, või saavad vaatamata mitteõudukad lihtsalt ühel hetkel otsa.