"Douglas P. Behind the mask" (2005)

director: Darryl Hell
USA

"Behind the mask"i ei tahakski nagu päris dokumentaalfilmiks nimetada. See pole muud kui pooleteisetunnine videointervjuu Death In June'i frontmani Douglas Pearce'iga. Rääkiva pea film kõige otsesemas mõttes. Võibolla isegi veel hullem, sest Douglasel on seljas esinemiskostüüm, nägu on maskiga varjatud, nii et teda ennast pole siin põhimõtteliselt nähagi. See mask kusjuures summutab ta häält ka. Vahepeal on vaid mõneminutiline lõik, kus ta maski ei kanna ja kohe on teine asi. Tund aega järjest seda maski jõllitada on ikka päris tüütu. Unikaalne materjal sellegipoolest, sest ühtegi teist videointervjuud temaga tehtud ei ole. On ilmunud ainult paar live DVDd. Selline ainult kõige tõsisematele fännidele suunatud film ja ega minagi poleks viitsinud läbi vaadata, kui ma DIJni üheks suurimaks lemmikuks ei peaks.

Kõigepealt räägib lapsepõlvest ja peresuhetest. Et ei olnud erilist pereidülli. Emaga ei saanud kunagi hästi läbi, isa oli südamerabanduse tagajärjel jäänud töövõimetuks ja suri vist juba 56selt. Ta pole oma venna ega õega juba paarkümmend aastat suhelnud. Sellist avameelset lapsepõlvetraumade juttu on päris koomiline kuulda mehe suust, kes on pealaest jalatallani mähkunud sõjaväe kaitsevärvides tunkedesse ja kelle nägu katab antiiktragöödia mask.
Edasi tulevad esimesed mälestused Londoni pungiskenest, kontsertidest gayklubides ja lugematutest LSD trippidest. Ega bändi päris ilma rahata teha ei saa ja lõpuks pidi Douglas siiski tööle minema. Hakkas postiljoniks. Kuidas iseseisvalt plaati toota ja levitada sai ta teada Scritti Politti ühe vana singli vahelehelt, kus oli kõik detailselt lahti seletatud - kõik vajalikud aadressid ja telefoninumbrid, kui palju miski maksab jne.

Otseselt Douglas P. sellele ei vasta, aga jutust saab veidi aimu kuidas on taoline ekstravagantne lavaimidzh kujunenud. Ühelt poolt on ta väga nostalgiline ajaloost huvituv inimene, juba lapsest peale kogunud igasugust sõjaväememorabiiliat. Lisaks romantik kes ei suhtu kuigi positiivselt end ümbritsevasse igapäevaellu. Kunagi Tony Wakefordiga DIJ'ni alustades oli motiveerivaks ideeks luua oma nägemus koledast maailmast. Nagu vastuseks oma elukogemusele. Aga see vist ei kukkunud eriti adekvaatselt välja, sest tegelikult oli mõlemil juba varakult väljakujunenud idealiseeritud pungilikult mässumeelne ettekujutus sõjast ja seda õigustavatest ideedest nagu patriotism jne. Douglasele meeldib rännata, külastada kultuurimälestisi, lasta end pildistada monumentide kõrval. Ta on sellega darkfolk trendi isegi loonud. Mitmed teisedki bändid (näiteks Blutharsch) armastavad niimoodi bändifotodel poseerida. Aga mis puutub militaarsesse muusikasse, siis pole see ju kunagi midagi koletsevat. Kõik meloodiliste viisidega reipad marsid ju. Seepärast ei olegi DIJni muusika ühemõtteliselt sünge, vaid kannab palju üldisemat meeleolu, kus puudub hea ja halva või ilusa ja koleda vastandus. "Every war has it's artistic consequences."

Vaatasin mõni aeg tagasi "Night porter"it. See tekitas samasuguseid vastakaid mõtteid asjade olekust teiselpool head ja kurja. Film on sama kuulus, kui teised kaks naziploitationiga flirtivat klassikut ("Salo" ja Salon Kitty"), kuid mul polnud seda siiamaani õnnestunud vaadata. See on ühe hotelliportjee ja abielunaise armulugu II maailmasõja järgsel saksamaal. Portjee oli sõja ajal koonduslaagri arst, tüüpiline külma närviga natsipervert ja naine oli seal laagris vang. Neil kujunes keskkonnast ja klassivahekorrast tingitud sadomaso suhe. Ja hiljem teistes oludes kohtudes see suhe taastub, kuid osutub nii saatuslikuks, et viib nad mõlemad surma.