"To kill a mockingbird" (1962)

director: Robert Mulligan
129min.
USA

Üldiselt loen raamatuid väga vähe. Põhiliselt vannis. Praegu on pooleli Pushkini proosa. Olen seda vannis käies paari lehekülje kaupa juba mitu kuud lugenud. Enne seda oli "Tappa laulurästast", aga sellega läks ruttu. Väga kaasakiskuv ja tundeküllane lugu. Liigutusepisar oli pidevalt silmas. Film oli samuti mõnus. Üle kahe tunni pikk, aga jamaks ei muutunudki. Oleks võinud isegi palju pikem olla, et ka need kohad ära mahutada, mis olid välja jäetud. Sest nagu ikka, oli üht teist filmi ladususe ja aja kokkuhoiu huvides puudu.

Raamatu minategelane on u. 7 aastane poisilik tüdruk hüüdnimega Scout, kes jutustab elust ühes lõunaosariigi väikelinnas 30ndatel aastatel. Kõik inimesed tunnevad üksteist, elu on turvaline ja sündmustevaene. Kuid õhus on ka pinget, sest kõik jälgivad üksteise toimetusi valvsa pilguga.

On ka kohalik linnalegend. Naabermajas elab mees, kes pole paarkümmend aastat uksest välja astunud, ainult vahest harva öösiti. Temast ei teata peaaegu midagi peale uskumatute kuulujuttude. Läbi lapsesilmade on see nagu õudusjutt. Filmis on teemast kõrvale hiilitud, aga tegelikult seisneb mehe traagika äärmuslikke kasvatusmeetode kasutavates usklikes vanemates. Koll Radley (nagu lapsed teda kutsuvad) on teismelisena noortejõukudega laamendamas käinud ja kolooniasse saatmise asemel valisid vanemad eluaegse koduaresti. See ei tähenda siin mitte lihtsalt puhast sadismi, vaid see käib kooskõlas mingi fanaatilise religioosse askeesiga. Sellisega, mis taunib kõiki maiseid mugavusi. Umbes nagu sambapühakud. Raamatus on see ühe nurga alt nagu müstiline muinasjutt, teisalt vaadates aga päriselu horror. Filmis see vist nii leidlikult lahendatud pole. Ikkagi on täiesti seletamatult südantlõhestav mõelda kuidas majakoll, täiskasvanud mees ja kõige üksildasem inimene planeedil, otsib lastega kontakti jättes neile salaja puuvõrasse kingitusi (sest nemad on ainsad kellega ta veel julgeks suhelda). Ja kuidas tema vana isa tuleb ja mätsib ühel päeval selle puuvõra tsemendiga kinni.

On ka kohalikud paharetid. Kuskil linnaservas elab kolkapättide perekond, keda kõik heaga väldivad. Nende ümber hakkab keerlema filmi keskne teema. Ühel hetkel sõidab täiega sisse kohtudraama. Pätipere kuulutab, et üks neeger on nende tütart vägistanud. Scouti isa Atticus (Gregory Peck) on jurist ja ta nõustub neegrit kohtus kaitsma, kuigi kõik teavad et tal puudub vähimgi võimalus võita. Neeger on süütu, kuid see ei oma mingisugust tähtsust. Ei päästa ka see, et Atticus on maailma kõrgeima moraaliga inime (muuseas, valitud American Film Institute'i poolt aastal 2003 number üks filmikangelaseks).

Loo kulminatsioonihetk on ühtlasi põnev, sünge, naljakas ja täiesti unikaalne. Vend ja õde jalutavad läbi hilisõhtuse metsa koolipeolt koju. Nad on osalenud koolinäidendis ja Scout kannab endiselt oma kostüümi, sest seda on raske seljast ära võtta. Ta on riietatud singiks! St. on üks hiigelsuur torbik kirjaga "ham", mille alt ulatub välja kaks väikest jalga. Ja siis ühel hetkel ründab neid purjus maniakk ja teda omakorda ründab Koll Radley. Nagu IMDb'st kellegi kommentaar ütleb - kas oskate veel nimetada mõnda filmi, mille keskne stseen kujutab singikostüümis tüdruku, külajoodiku ja mingi poolmüstilise veidriku kähmlust? Samas väidab see kommentaar, et Jerry Lewis plaanis kunagi teha filmi Jaapani koolipoisist singikostüümis, kes sulas Hiroshima katastroofi tagajärjel oma kostüümiga kokku. See oleks üsna tugevat konkurentsi pakkunud.

Filmi tegid muuhulgas heaks väga tublid lapsnäitlejad. Selles vanuses lapsed on ju tihti kuidagi nõmedad filmides. Kas liiga püüdlikult armsaks tehtud või kuidagi muidu puised. Aga siin käitusid täiesti loomulikult ja lisaks olid veel ilmekad ka. Täiesti normaalsed inimesed noh. Põhiliselt kiidetakse aga Gregory Pecki osatäitmist. Tema roll on siin palju rohkem esil kui see raamatus tegelikult oli. Noh, korralik töö, ega pole midagi ette heita. Kuna ma tihtilugu ei vii nende vanade näitlejate nimesid ja nägusid kokku (kõik ju ühtemoodi keskealised, ülikondades, samade soengutega), siis alguses kartsin, et siin mängib see sama tüüp, kes mängis "Vertigo"s. See on hoopis James Stewart ja ta on jube ebasümpaatne, siuke viril ja kramplik. "Vertigo"s käis hullult närvidele.

Raamatus avaldas erilist muljet sallivus ja tolerants. Mitte see rassismivastasus, mis pole nagu eriti köitev teema. Vaid see, kuidas keset linna hoitakse ühte inimest kodus vangis, tema perel on selleks omad põhjused, mille üle võib vaielda, kuid kõik mõistavad vaikimisi, et neil pole õigust sekkuda teiste isiklikku ellu. Ei mingit inimõiguste piiramise hala. Lõpuks saab vaesest erakust isegi kangelane, mis justkui pühitseb seda ideed.