"Let me die a woman" (1979)

director: Doris Wishman
79min.
USA

"All True! All Real! See A Man Become A Woman Before Your Eyes!"

Doris Wishmani puhul kasutatakse vahest tiitlit naissoost Ed Wood. Ta oskas samuti teha jalustrabavat exploitationit, mis ei rünnanud tingimata shokeeriva materjaliga vaid täiesti irratsionaalse ja mõõdutundetu lähenemisega. Selle filmi puhul on paralleel Ed Woodiga üsna otsene, sest "Let me die a woman" on dokumentaal transseksuaalidest.

Sissejuhatus toob päevavalgele uskumatu tõe, et on olemas inimesi, kes on vangistatud vastassugupoole kehasse. Vilksatavad tabloidlehtede pealkirjad ("James Row now Jane Row after surgical miracle" jne.), mis on arusaadavalt ise tehtud. Seda saadab sarnane muusika nagu mingites thrillerites kõige pingelisematel hetkedel. Nagu oleks tegemist õudusfilmi algusega. Kaks põhilist jutustajat on üks plastikakirurg ja üks soomuutuse läbinud endine mees. Mõlemad on sellised, et ei tea kas naerda või nutta. Kirurgi tutvustatakse oma ala ületamatu spetsialistina: m.d., ph.d., doctor, surgeon, psychologist, minister (ohhoo!), pioneer. Oleks võinud veel lisada president. Samal ajal liigub kaamera mööda seina, mis on kaetud raamitud töötõendite ja aukirjadega. Professor ise on rasvaste juustega vanamees, ilmselt mõni elupõline detektiivide mängija, siuke wannabe Columbo. Ja see transseksuaal on kergelt ebaadekvaatne põhikooli haridusega närvipundar, kes vatrab oma latiinoaktsendiga nii et keel sõlmes. Iga ta lause on paras pärl ja juttu saadab võrdväärne miimika ("Mu vanemad on sügavalt usklikud. Nad arvavad, et sellest on abi kõige vastu. Nad arvavad, et ühe jalaga mees suudab usu jõul omale uue jala kasvatada" jne.). Üldse on nad kõik siin väga imelikud, palju imelikumad kui transseksuaalid tavaliselt. Ma ei saa aru miks, aga kõik räägivad pooleldi pudikeeles nagu oleks just hambaarsti juures suu tuimestit täis süstitud.
Transseksuaalide nõustamise vestlusringis kohtab paari unustamatut karakterit. Üks vana baretiga isend näeb välja nagu Benny Hill.

Enne detailse soovahetusoperatsiooni näitamist tehakse selgeks, miks on kindlasti vaja professionaali poole pöörduda. Ja milline näide! Mees, kes otsustas endale ise operatsiooni teha. Ta on ametilt puussepp. Võtab haamri ja peitli ja lihtsalt virutab täiest jõust - siuke operatsioon. Valukisa ja verepritsmed ning jutustaja võtab stseeni kokku: pussepp viidi haiglasse, aga ta oleks võinud ju kohe sinna minna!
Ja siis näidataksegi operatsiooni, mis on jälk vaatepilt nagu operatsioonid ikka, kuid tulemus on veel jälgim. Ma loodan küll, et see on erakordselt ebaõnnestunud töö mida seal ühe naiseks muudetu jalge vahel näha saab. Kohutav mõelda, kui nad peavadki selliste monstrumvagiinadega elama.

Igal võimalusel, kohe kui mõni jutulõik läbi saab, on vahele pandud lavastatud seksistseene. Näiteks transseksuaalist tänavaprostituudi juhtum. Korjab pargist mehe, lähevad voodisse, mees maksab ära ja lahkub, transa läheb dushi alla. Sel ajal kui ta seal kilekardina taga ennast seebitab, läheb muusika jälle eriti pingeliseks. Võiks arvata, et kohe hakkab nuga välkuma nagu "Psycho"s (hehee, Norman Bates oli ju ka mõnes mõttes transvestiit) aga mingit puänti polegi. Hirmuäratav muusika on taas kord ainult seepärast, et näidatakse paljast transseksuaali.

NB! 20. veebruaril tuleb taas Non Grata Art Containeris amoraalsete filmide õhtu, kus seda meistriteost saavad kõik huvilised näha. Kellaaja panen siia üles kohe kui selgub.