"Electroma" (2006)

director: Thomas Bangalter / Guy-Manuel de Homem-Christo
74min.
France / USA

Ma pole mangade fänn, pigem täiesti vastupidi. "Interstella 5555" puhul oli nii, et kui alguses näitas MTVst ainult ühe loo pikkusi juppe, siis eriti ei meeldinud. Aga terve film, kus taustaks kõlas plaat otsast lõpuni, oli väga hea. Daft Punk suutis oma muusikaga isegi manga mulle meelepäraseks muuta. "Electroma" on Daft Punk'i järgmine film ja täiesti teine ooper. Nüüd on mängufilm ja peaosas nägusid ufokiivrite taha varjav duo (tegelikult bändimehed ise ei olegi neis osades). Muusikafilm endiselt, kuid mitte Daft Punki enda muusikaga. Kahjuks esimese paari minuti jooksul tuleb ära kõige parem lugu. Cool must Ferrari kihutab kõrbemaanteel ja kõlab Todd Rundgreni "International feel". Ma polnud temaga varem eriti kursis, aga nüüd tõmbasin plaadi ära ja terve album on otsast lõpuni ülihea. Hetke lemmikplaat. Ülejäänud muusika on siuke uinamuina singer/songwriter värk (Nick Drake, Linda Perhacs jne.) ja klassika (Haydn, Chopin).

"Electroma on efektne film monumentaalsete panoraamvaadetega. Vägev laia joonega ulme-eepika, toob silme ette "Kosmoseodüsseia" esimese poole. On ka üks koht kus robot taob oma kiivri puruks täpselt sama moodi nagu ahv tagus "Kosmoseodüsseias" luid puruks. Kuid tapvalt veniv. Nagu tahtes vaatajat kiusata on järjest selliseid kohti: kaks robotit sammuvad lagedal maastikul, seda on filmitud umbes saja meetri kauguselt ja asi ei liigu edasi enne, kui nad on jõudnud ühest kaadrinurgast teise. Dialoog puudub täielikult ja rohkem on igasuguseid tuulevihinaid ja keskkonnahelisid kui muusikat ennast. Iroonilisel kombel jookseb kogu filmi vältel üleval ajamõõtja. Kellavaatamise film.

Spoilerid tulevad!
Kogu aeglase tegevustiku saaks kokku võtta paari lausega. Seda ei tea, kust need kaks robotit tulevad. Jätab pooliku loo mulje. Igaljuhul on nad ühel hetkel autos ja sõidavad väikelinna, kus kõik elanikud kannavad samasuguseid disainerikiivreid. Daft Punk eristub vaid sellega, et neil on nahkkostüümide seljale litritega bändilogo tikitud. Siis lähevad nad mingisse pimestavalt valgesse laboratooriumisse (nagu THX 1138), kus neile voolitakse pähe plastiliinist inimnäod. sellised karikatuursed, umbes nagu "Spitting image" nukufilmi sarjas. Lähevad oma lõustadega linna peale uhkeldama, aga need ei meeldi teistele ja pealegi hakkavad päikese käes sulama. Kraabivad siis plastiliini kiivritelt maha ja kõmbivad nördinult kõrbesse tagasi. Üks laseb ennast õhku ja teine paneb end põlema (sest ei ulata seljal oleva enesehävitusnupuni). Põlev robot astub kindlal sammul mustendavasse tühjusse ja ongi kogu lugu.
Spoilerid said läbi.

Stilistika on viimase peal, nii nagu nende muusikagi plaatidel. Selles osas on Daft Punk endiselt tugev. Igasugune muu house jätab mind täiesti ükskõikseks, kuid nemad oskavad mingite imenippidega selle kõlama panna nagu staadioniroki oopuse. Nagu futuristlik Pink Floyd.

Mõtlesin, et oleks põneva nihestatud tõlgenduse loonud, kui neid poolnähtamatuid laboriassistente oleks mänginud päris bändimehed. Siis oleks nagu olnud katseisikutega eksperiment, et mis juhtuks kui nad oma näod lõpuks paljastavad.
Pole veel ise jõudnud proovida, aga jutud käivad et "Electroma" pilt pidi olema täpselt sünkroonis "Human after all" albumiga. Tasub loota.

Todd Rundgren "A wizard, a true star"