"The navigator: a mediaeval odyssey" (1988)

director: Vincent Ward
90min.
Australia / New Zealand

"Time-travel adventure of the year!"

Selle filmiga olid mul kõrgendatud ootused. Mingid ähmased mälestused, et olin seda vist kunagi telekast ka näinud, aga nii ammu, et midagi ei mäleta. Isegi seda mitte, kas oli hea või halb. Igaljuhul idee on paljulubavalt originaalne - 14. sajandi Inglismaal valitseb katkuhirm ja ühe väikeküla inimesed leiavad sügava koopa, mis nende arvates peaks viima teisele poole maakera (nad arvavad ju, et see on mitte kera vaid lapik). Koobas viib aga hoopis kaasaja suurlinna. No mida kõike annaks leiutada teemal katkuhirmus keskaja inimeste sattumisest tänapäeva. Fantaasia hakkab kohe erinevaid situatsioone läbi mängima. Ma soovitan neil, kellele see idee huvitavana tundub mitte filmi vaadata, sest midagi huvitavat peale algidee sel pakkuda polegi. Kui muud paremat pähe ei tulnud, siis oleks ju iga kell saanud asja situatsioonikomöödiaks pöörata. Isegi seda pole suudetud. Üksikud tsivilisatsioonide kokkupõrkumise naljad on nii pealiskaudsed kui vaid vähegi saab. Kui kartulikottidesse riietatud vandid kaasaega jõuavad on kesköö. Nad näevad kaugusest tuledes säravat öist linna ja peavad seda paradiisiks. Vaatamata sellele ei ole neil mitte mingit huvi veidigi linnas ringi vaadata. Selle asemel on neil jabur kinnisidee sokutada mingi rauast rist sealse kiriku torni tippu. Ja kogu filmi vältel peab pinget üleval hoidma see, kuidas üks neist muudkui ronib ja ronib sinna torni tippu. Teejuhiks on neil selgeltnägija võimetega poiss ja tal on kogu aeg nägemused, et keegi kukub tornist alla. Eks siis lõpuks tuleb välja, et ta ise kukubki, kuid siis on jälle kõik tagasi keskajas, poisil on kaenla all katkumuhud ja mingi arusaamatu lõpp nagu see oleks olnud mingi unenägu või ma ei tea mis jama. Musa kah üsnagi piiripealne, iga hetk tundub, et muutub Enya taoliseks new age'iks.

Enne ajarännaku algust näitab mõnda aega keskajas müttamist. See on filmitud mustvalgelt ja on ilusalt kontrastsete toonidega. Püüdlikult on jäljendatud tolleaegset inglise keele murrakut, mis aga tähendab, et ilma kõrvaklappideta tähelepanelikult kuulamata on väga raske teksti mõista.

IMDb's keegi kangekaelselt väitis, et see on Jeremy Ironsi lemmikfilm. No ma ei tea, ma ei oska muud arvata, kui et ta pole vist eriti palju filme vaadanud sel juhul.