esmaspäev, 25. veebruar 2008

"A boy and his dog" (1975)


director: L.Q. Jones
91min.
USA


"A rather kinky tale of survival"

Postapokalüptiline ulmekas oma tüüpilises settingus. Viljatu kõrb ja ringihulkuvad pesemata nägudega kaltsudes nomaadid. Ei tea, selle zhanriga on nii, et ootused on millegipärast alati suuremad. Loodad midagi üllatavat ja enneolematut, aga ikka pakutakse neid vanu tuttavaid lugusid kõrbes bagidega kihutavatest punkaritest. Peale esimese "Mad Max"i ei tulegi ühtegi stiilset postapokalüpsise lugu meelde. Siiski, "Hell comes to Frogtown" mida ma pole veel jõudnud vaadata, tundus kiirelt läbiklõpsutades lõbus lugu.
On aasta 2046, Neljanda Maailmasõja järgne aeg. Peategelased on Vic ja Blood - noormees, keda mängib Don Johnson ja tema üleloomulike võimetega koer. Radioaktiivse kiirituse tulemusel on see muutunud üliintelligentseks ja suudab oma peremehega telepaatia teel suhelda. Nende elu on taandunud kahele ürgsele põhivajadusele - nälg ja naised. Vic tegeleb toidu otsimisega ja Blood suudab tänu teravale haistmisele emaseid leida. Mõlemad on muutunud väga defitsiitseteks.

Vic on selline tavaline omajagu shovinistlik noor mees. Mitte eriti tark (sest kõik tuumasõja üleelanud inimesed on veidi juhmid siin), tegutseb rohkem instinktiivselt ja ei mõtiskle eriti pikalt asjade üle. Blood on seevastu neurootiline targutaja, hea huumorimeelega ja poole arukam kui tema kaaslane (õpetab talle ajalugu jne.). Pidevalt tuleb neil ette väikseid sõnasõdasid, kuid on ju ka rasked ajad ja tegelikult on mõlemad üksteisest sõltuvad. Koos moodustavad harmoonilise tandemi nagu parimad sõbrad ikka.

Vic leiab kuskilt urkast ühe naise, kes meelitab ta allilma. Seal on groteskne düstoopiline ühiskond, kõigil on näod valgeks võõbatud ja põsed punased nagu klounidel. Kaldub nagu Ameerika ideaalühiskonna kriitikasse (sest USA lippudega vehitakse). Maitea, eks ole nähtud küll ja küll vanu propagandafilme, Ameerika ja Nõukogude omasid, on jah koomiliselt silmakirjalikud, isegi niivõrd, et seda veel uuesti läbimängida ei ole enam üldse teravmeelne. Exploitation kõige halvemas tähenduses. Minu arust parim (st. kõige halvem) näide on "Edward Scissorhand". Rääkimata veel siukstest jubedustest nagu "Stepford wives". Aga see oli siiski tervitatav, et filmis oli kokku pandud kaks täiesti kontrastset keskkonda.

Poole filmi peal, kui parajasti käis tüütu tulevahetus pimedates industriaalvaremetes, mõtlesin piinlikustundega, et olen jälle naiivses usus oma kollektsiooni rikastanud ühe kehvavõitu kultusfilmiga. Arvasin juba, et viimane asi mida tasub loota on leidlik lõpp. Kuid kõige parem oligi just see. Üsna ootamatu ka, vähemalt mina arvasin vaid minuti võrra varem ära. Seega sai sellest nähtutest kõige toredam mehe ja koera vahelise sõpruse film.

Ma olen ise päris pika staazhiga nö. kassiinimene ja koertest eriti lugu ei pea. Aga sellise hulkurielu puhul, nagu siin filmis, on koer küll parim seltsiline. Mul oli kunagi Bulgaarias üks äärmiselt südamlik ja kurb kokkupuude koertega. Ööbisin Sofia linnapiiril kavatsedes järgmisel hommikul alustada teed Kreeka piirile. Sofias oli väga palju hulkuvaid koeri. Nad kõik olid täiesti nälginud. Ainult luu ja nahk. Isegi üks koera laip vedeles kesklinna tänaval. Kui ma seal lageda taeva all siis ööbisin, ilmus kuskilt üks selline koer ja hakkas mu seljakotti tuhnima. Mul polnud endal ka üldse süüa, ainult üks leivapäts, millest olin plaaninud terve järgmise päeva toituda, nii et polnud talle midagi anda. Koer oli nii pealetükkiv, et teda tuli lausa füüsiliselt eemale tõugata. Ta oli nii nõrk, et kukkus selle peale pikali. Hommikul ärgates nägin, et koer hiilib ikka läheduses ringi. Hakkasin maantee poole kõndima, koer kohe mulle järele. Loopisin teda kivikestega, sest kartsin, et ükski auto ei taha peatuda, kui näevad et ma olen koos mingi räpase koeraga. Ise mõtlesin samal ajal, et jätan vaesekesele kindlasti pool leiba, kui peaks kiiresti auto peale saama. Ja saingi. Ja siis, juba poolel teel Kreeka piiripunkti tuli äkki see koer meelde. Masendav. Siiamaani ei suuda endale andestada.







3 kommentaari:

Trash ütles ...

Lugesin jutu ka läbi ja minu arust täitsa täiendasid teineteist.

hellowl ütles ...

mis raamatu nimi on ja kas seda müüakse ka veel kuskil?

Trash ütles ...

uurin, pole hetkel meeles