"Johnny got his gun" (1971)

director: Dalton Trumbo
111min.
USA

Kõigepealt seda, et alustasin ühe proovilepaneku eksperimendiga. Üritan kuu aega õudukaid mitte vaadata. Selle mööndusega, et mõned sünged psühholoogilised thrillerid on ikkagi kavas ("Repulsion" vaja näiteks ära näha).

"Johnny got his gun" on paljudele tuttavaks saanud Metallica ballaadi "One" järgi. Aastast 1988 pärinev hitt jutustab filmist inspireerituna ühest äärmuseni invaliidistunud sõjaveteranist ja muusikavideos on kasutatud filmist võetud pildi- ja helikatkendeid.

Vist üks efektiivsemaid sõjavastaseid filme ja lõpuks hakkab eutanaasiat propageerima. Piisavalt painav et hakkasin ise samuti jälle mõtlema, et nõme ja tüütu värk see igikestev sõdimine. Aga tegi natuke ettevaatlikuks ka, sest imelik tunne tekib, kui surutakse peale probleemid, millega nagu ei ole isiklikku seost. Nagu üritataks süütunnet tekitada ja kas peaks siis nüüd mingites poliitilistes meeleavaldustes hakkama osalema et sellest vabaneda või? Iseenesest mõistetavalt halbade asjade vastu protestimine on kuidagi debiilne ka. Oli ka parajalt poliitikat ründav film, demokraatia kohta tehakse küünilisi märkusi. Selles mõttes meeldis mulle vastukaaluks hoopis "300", sest ammu vist pole ühtegi nii sõjalembest kinohitti näinud. Eutanaasiaga on teised lood, sest ükski terve mõistusega inimene niikuinii selle vastu ei ole. Mingid usklikud vist ainult. Nendega pole nagu mõtet eriti vaielda, sest nad saavad iseenda naeruvääristamisega jätkuvalt päris hästi hakkama.

Aga võib ka võtta ainult kui fantaasiafilmi, mis arutleb elutunnetuse üle. Eks vist kõik on püüdnud kujutleda kuidas oleks olla kurt või pime ja sealt edasi, et mis jääks üldse järgi kui peaaegu kõik tunnetusevahendid kõrvaldada. Ega ikka ei suuda ette kujutada küll. Kunagi lapsepõlves meeldis mulle väga Per Christian Jersildi ulmeraamat "Elus hing". Eriti ei mäleta enam mis seal toimus, ainult niipalju et see oli laboratooriumis purgi sees elava aju sisemonoloog. Aga isegi sel ajul oli küljes üks silm.

"Johnny got his gun"i peategelane on noor USA sõdur Joe, kes on Esimese Maailmasõja viimasel päeval jäänud Prantsusmaa rindel pommirünnaku alla. Ta on kaotanud kõik jäsemed ja kogu näo. Ta ei kuule ega näe ja ei saa rääkida. Kuid mõtlemisvõime on säilinud. Suguelundid on samuti kahjustamata. Sellest on nii palju kasu, et üks kaastundlik haiglaõde teeb talle korra intiimset massaazhi. Ta ei suuda enam vahet teha, kas näeb und või on ärkvel. See, mis toimub päriselt haiglavoodi ümber on mustvalge ja vanamoodsalt neljakümnendate stiilis lavastatud. Mälestused on seevastu värvilised. Üldiselt on nad realistlikud, kuid muutuvad järjest üha unenäolisemateks. Arvestades, et ta on seal niimoodi üle aasta vegeteerinud, on tal ikkagi raudsed närvid. "Se7en"is piinati ühte tegelast niimoodi, et ta oli aasta otsa voodi külge seotult kinnises ruumis. See tüüp oli lõpuks ikka täiesti omadega läbi, oli keele isegi hulluse hoos ära söönud.

Lõpuks avastab Joe, et ta on siiski võimeline peaga morset toksima ja käib välja suurepärase karjäärivaliku - soovib hakata tsirkusefriigiks. Ta kujutab vaimusilmas ette oma perekonda mustlasteks riietatult laadavankri ümber kekslemas ja kuidas isa meelitab huvilisi viiekümne sendi eest uut maailmaimet vaatama. Noh, karmi ilmega sõjaväearstid ei taha sellistest naljadest midagi kuulda, mis jätab Joe'le vaid ühe valikuvõimaluse. Ta hakkab peaga vastu patja taguma "kill me! kill me!", aga sellele reageeritakse veelgi külmema rahuga: "He's upset. Understandably so."

Lõpunoot sisendab küll masendust ja lootusetust, kuid kokkuvõttes polegi nii sünge film kui võiks arvata. Sõda on kole ja see on kalkide inimmonstrumite bisnes, teame teame. Samas mälestused esimesest tüdruksõbrast ja isaga kalalkäigust on südamlikud. Ja kui akna eest tõmmatakse kardinad ja Joe tunneb oma kehal päikesesoojust on kõik lausa super. Õnnetu lõpp küll, kuid elu on siiski ilus.

Donald Sutherlandil on siin kõrvalosa Jeesus Kristusena ja ta mõjus kuidagi väga tuttavalt selles rollis. Siis meenus Allan Tõnissoo magistritöö - video, kus Jeesus ütleb midagi märgikeeles sheztikuleerides. Seal mängis teda üks Inglise vahetusüliõpilane, kes sel ajal EKAs õppis. Ja ta oli väga Donald Sutherlandi sarnane.