neljapäev, 31. jaanuar 2008

"Centipede horror" (1984)


director: Keith Li
93min.
Hong Kong


Vaatasin ära. Hong Kongi musta maagia horror sajajalgsetega. Imelik ja salapärane, odavalt tehtud, natuke perversne, selline nagu nad peavadki olema. Siis sirvisin IMDb arvustusi. Loen esimese, siis teise ja kolmanda, loen lausa mitu lehekülge järjest. Mõttes muudkui korrutan wtf?!-wtf?!, ei suuda lihtsalt silmi uskuda. Kõik arvustused pasundavad mingist enneolematust ebamaisest õudusest ja vägivallast, mille peale publik kinosaalist esimese viie minuti jooksul välja jookseb ja ei saa pärast nädalate kaupa magada. Et "Guinea pig" filmid on selle kõrval nagu lastesaated, et see tuleks ära keelata ja rezhissöör vangi panna. Et mingid piinarikkalt pikad kastreerimisstseenid ja silmade väljatorkamised.

Mõtlesin, et kas mul on äkki midagi viga? Mis ajast on sajajalgsetest saanud kõige hirmuäratavamad olendid? Sellised Hong Kongi filmid ei saagi kuidagi maailma kõige hirmsamad olla, neil on hoopis teine väärtus. Või äkki käis jutt mingist teisest samanimelisest filmist hoopis. Hakkasin uuesti vaatama, võibolla läks tõesti midagi kaduma sest subtiitrid olid peaaegu loetamatud kuid veendusin, et esimese viie minuti jooksul ei juhtu absoluutselt midagi vägivaldset. Siis asusin juba messageboardi vastuväiteid kirjutama, kuid avastasin et seal oligi juba selline teema üleval. Tuli välja et mingi hull oli erinevate nimede all valearvustustega pommitanud. Aga need olid täitsa huvitavalt kirjutatud, kahjuks ainult puhas vale.

Pole põhjust olnud Indiana Jonesi filme juba ammu vaadata, kuid lapsepõlvest mäletan, et ühes neist oli eriti ilge koht. See kuidas mingis maaaluses templis tuli käsi pista läbi limase ussikestest kihiseva seina. Siiamaani tekitab vastikusevärinaid. Ja ma võin ühe tõestisündinud rõveda putukaloo ka jutustada.
Mõned aastad tagasi juhtus siuke lugu, et mul läks WC täiesti umbe. Sidusin siis rätiku näo ette ja hakkasin üle ääre ajavat sitta ämbriga välja tassima. Ma ei mäleta kuhu ma selle sita viskasin, kuidagi sain igal juhul töö tehtud. Ämber ei mahtunud prügisahti ja eriti nilbe tundus mõte seda pesema hakata. Niisiis viskasin ta eest ära rõdule. Aga kuna ma ei kasuta oma rõdu, ei käi peaaegu kunagi seal, siis unustasin ämbri sinna seisma.
Umbes aasta hiljem toodi maja ette prügikonteiner, et elanikud saaksid mööblit ja muud suuremat kola välja visata. Korjasin siis prahi kokku, vaatasin ka rõdule ja leidsin vana tuttava ämbri. Sinna oli kogunenud aasta jooksul päris palju vihmavett ja paksult igat sorti vaklasid. Ja see haises täiesti kirjeldamatult. Tõeline õudusteämber.

"Centipede horror"is pole mitte midagi ligilähedastki. On ainult tavalise väljanägemisega mürgised sajajalgsed, kelle hammustused tekitavad suuri haavu. Pärast muutub nägu umbes sarnaseks nagu halvasti grimeeritud zombidel. Üks neiu saab juba ainult loomakeste nägemisest südamerabanduse ja sureb samas. Maitea, ei ole ju nii hirmus. Muidu on aga üsna jube lugu küll. Teistes nähtud HK maagiafilmides on rituaalid rohkem nagu action stseenid, aga siin on tehtud aeglasemalt poolhämaras sünge muusika saatel. Üllatavalt loogiline jututstuse järgnevus on ka ühe aasia filmi kohta. Võib lausa uskuma jääda. Neid sajajalgseid paneb ründama kurja nõia needus ja kannatada saavad täiesti süütud inimesed. Süüdi on nende ammu surnud vanaisa. Tegelikult võlurite aukoodeks keelab needuseid, mida saab järglastele üle kanda, kuid see mässumeelne võlur on siin täiesti leppimatu. Raske on see nende nõidade omavaheline sõda. Selgitatakse mõningaid nippe. Üks nõid kasutab needuse mahavõtmisel nähtamatute vaimude abi.

Retsept on selline:
varasta laste laipasid, küpseta tulel nende lõuad!, jäta kuivama kuni õli nõrgub välja ja vala see siis väikeste nukkude sisse. Pane nukud kirstu, ütle kolm korda päevas 49 päeva järjest võlusõnu, kuni nukud ärkavad ellu ja on võimelised kirstu ise avama ja püsti tõusma. Ja siis nad on juba nähtamatud.

Teine nõid toimetab jällegi marionett linnuluukeredega. Paha võlur sureb lõpuks nii, et paks madu tungib pealaest välja.

Ühe koha peal oli väga tuttav meloodia. Tükk aega mõtlesin, kus ma seda kuulnud olen? Ja mõtlesingi välja lõpuks - seda on sämplinud hiphopi grupp Cannibal Ox. Üks parimaid kaasaegseid räpibände, soovitan kuulata.













Kommentaare ei ole: