laupäev, 23. veebruar 2008

"Even dwarfs started small" (1970)


director: Werner Herzog
96min.
West Germany


Otsustasin, et peaks ikkagi mitte eriti inspireerivate filmide kohta ka märkmeid tegema. Kasvõi mõned huvitavad pildid, kui midagi kirjutada ei oska. Sest blogiga alustades oli põhiline eesmärk pidada päevikut nähtud filmide kohta. Muidu nad ei jää ju kõik meelde, kui neid nii palju vaadata. Teine eesmärk oli sundida end veidi rohkem nähtu üle mõtlema, aga pole midagi teha, kui mõni asi ei avalda piisavalt muljet.

Herzogil on õige mitu enneolematult põneva teemaga filmi. "Even dwarfs..." tõotas ka nagu huvitavat elamust, kuid sain taas järjekordse pretensioonika arthouse'i kogemuse.
Olen pannud tähele, et mõnede arust on kääbused eriti naljakad. Mitte niivõrd halvas mõttes, rohkem nagu lihast ja luust multifilmitegelased. Ja eks nad ole parajalt nilbed ka. Väga raske on neid kuidagi tõsiselt võtta. Kahtlustangi, nii pühadustteotavalt kui see ka ei kõlaks, et Herzogil oli eelkõige vajadus teha ainult kääbustest osatäitjatega film.

Kuid teema on tegelikult alati aktuaalne ja terav, sest lolle inimesi jätkub kuni aegade lõpuni. Nii palju kui ma seda allegooriat suudan mõista, rääkis lugu rahulolematutest inimestest, kes mässavad ilma isegi teadmata mida nad tahavad. Ja mäss muutub inertsist mõttetuks kaoseks. Loo alguses kuulab politsei ühte mässajat üle, teised istuvad vaguralt reas nagu pahandust teinud lapsed. Ülekuulatav korrutab jonnakalt, et ta ei vasta ühelegi küsimusele. Kõik kokku on täielik farss, neil polegi midagi varjata, nende pahateod on niivõrd mõttetud, et neid ei saagi põhjendada. Ja neid pole isegi mõtet karistada, sest nad on tõestanud, et nad ei ole isegi võimelised korralikult laamendama.

Ma arvan endiselt, et kino ja üldse kogu kunsti puhul on esmatähtis meelelahutus. Meelelahutus pole mingi suvaline jama, see on väga tähtis asi ja ma ei saa üldse aru, kui öeldakse, et see või teine asi oli "lihtlabane meelelahutus". Meelelahutus peab olema meelierutav, kaasakiskuv, mõtlemapanev, atraktiivne. See film ei olnud eriti hea meelelahutus. Kõige rohkem häiris hästi suvaline dialoog. Huvitav kas mingit ideed esile tuues peab mõni muu külg selle arvelt kannatama? Võibolla oligi point panna vaatajat mõtlema teda ärritades, kuid see ei olnud niisugune jõuline ülesküttev ärritus, vaid ärritavalt uimane ja nõutukstegev. Aga võibolla lootsin ma siiski vaid kääbuste arvel nalja saada. üsna rumal minust. Juba varasemast kogemusest oleks pidanud teadma, et mul pole kääbustega mingit teemat. Tegelikult mulle ei meeldi isegi tavalised lühikesed inimesed. Kuna ma olen juba märkimisväärselt pikalt siin heietanud, siis tundub, et see on üks neist paradoksaalsetest teostest, mis on vaadates jama, kuid millel on tänuväärne omadus hiljem järgimõeldes küsimusi esile kutsuda.

Mul seostus see film ühe nõmeda provokatsiooniga, mis toimus u. aasta tagasi, kui avati ümberehitatud Tartu mnt. Tõeliselt piinlik oli nende "anarhistide" pärast. Ma ei ole küll kursis, mis neid seal idiooti mängima ajendas, minu arust oli see kuidagi seotud muuhulgas jalgrattateedega. Erilised ärahellitatud ahvid sel juhul. Ma ise ei viitsi enam rattaga sõita, aga väike eluga riskimine autode vahel kihutades ja lastevankritele napikate tegemine on ju põhilõbu asja juures. Minge kuu peale oma turvaühiskonnaga!







3 kommentaari:

Trash ütles ...

Sattusin reedel Veikko Õunpuuga jutule ja sai Herzogist päris palju jahutud. Tema soovitas mulle just seda filmi.

hellowl ütles ...

kui sa pole seda näinud, siis ma soovitaks siukest tema filmi nagu "Invincible". käisin kunagi PÖFFil vaatamas ja oli nii jabur asi, et suu vajus lahti. Mingi natsisaksamaale kantud kangelassaaga Leedu hiiglasest (keda mängis eriti tugeva aktsendiga soome näitleja). Aga kuna ta on nii imelikke filme teinud, siis ma ei oska siiamaani arvata, kas see oli mingi eriti küüniline nali või lihtsalt piinlik käkk.

Trash ütles ...

Ma vist isegi veitsa tean seda filmi, näinud küll aga ei ole.