director: Richard Blackburn
85min.
USA
"Run, little girl! Innocence is in peril tonight!"
Filmides kohtab põhiliselt kahesuguseid vampiire (kui mitte arvestada aasia hüppavaid vereimejaid). Ühed on aristokraatlikud eliitvampiirid, nagu Dracula või Lestat ja teised on metsikumad, karjamentaliteediga kiskjad. Need elitaarsemad on juhipositsioonil ja peaaegu alati seletavad mingitest iidsetest juurtest, sellest kuidas nad on vanemad kui inimkond, et on saabunud nende ajastu jne. Ja siis need reavampiirid välgutavad tunnustavalt kihvasid selle jutu peale. Kõigis vampiiridega kassahittides alates "Blade"ist kuni "30 days of night"ini on see tüütu teema olemas. Tegelikult see kõik ei puutu eriti asjasse, vampiirid tekitavad mul lihtsalt alati põlgust stereotüüpide suhtes.
Nii palju küll, et "Lemora"s on ka kahte liiki vampiire. Ühed on need mustade mantlite ja pikkade juustega gootirokkarid, kes ajavad oma asja rituaalselt küünlavalgel. Teised on kasimata kollid, kes jooksevad märatsedes mööda metsa ringi. Need kaks liiki on omavahel sõjas. Aga see pole üldsegi põhiline siin filmis. "Lemora" jutustab teismelise katoliku kooritüdruku Lila Lee müstilisest eksirännakust oma sureva isa juurde. Ta isa on kuulus tagaotsitav gängster. Temast on väga vähe juttu ja mulle jääb üldse arusaamatuks, miks ta peab gängster olema. Tema nimi on Alvin Lee ja ma mõtlesin hoopis kogu aeg selle peale. Sest Alvin Lee oli frontman ansamblis Ten Years After - päris hea 60ndate psühhedeelse bluusroki bänd oli. Aga võibolla on siin gängster sellepärast, et "Lemora"t loetakse nn. southern gothic teoseks, tegevus toimub 20ndatel aastatel ja gängsterid on ju väga ameerikalik.
Lila, keda kasvatab kohalik kirikuõpetaja, põgeneb kodust ja suundub Astarothi linna, kuhu isa on teda kutsunud. See on sünge ja pime muust maailmast eraldunud paik. Tee peal ründavad bussi metsavampiirid, Lila põgeneb ja satub salapärase Lemora majja, mis on tüüpiline vanamoodsa sisustusega õudusfilmi loss. Mulle meeldivad need luksuslikud eluasemed. Naljakas kuidas mõned klisheed ärritavad, kui teised jälle tõmbavad ligi. Majas jookseb ringi kari mereröövli riietes adopteeritud lapsi, kellest Lemora üritab kasvatada viisakaid vampiire nagu ta isegi. Lila isast kahjuks ei saanud asja - temast sai metsik vampiir. Paistab, et see oleneb iseloomust. Kurjad ja pahelised inimesed muutuvad kollideks ja süütutest saavad tsiviliseeritud vereimejad. Lila ongi väljavalitu oma erakordse jumalakartlikkuse ja vagaduse tõttu.
Loos on ka parasjagu erootilist allteksti, aga mitte nii otsesel kujul, et seda võiks pidada lesbivampiiride filmiks. Siin on huvitav low budgeti ja kunstilise filmi kombinatsioon, mis tekitab seose Euroopa b-horrori tippsaavutustega. Pigem Prantsuse kui Itaalia kooliga. Võrreldud on ka ühe kultusliku Tsehhi vampiirifilmiga "Valerie and her week of wonders", mida ma pole veel jõudnud vaadata, kuid nüüd on huvi seda suurem.
Kõige pilkupüüdvam on leidlik ja efektne valgustus. Suurem osa tegevusest toimub öösiti ja seetõttu on enamus filmist sinine, kus olulised detailid on esile toodud punaste valgusvihkudega. Selline film, kus värvide ja valgusega, st. odavate vahenditega, on suur töö ära tehtud.
Põhiline asi, mis siin filmis mu tähelepanu köitis oli hoopis see, et täiesti tundmatu näitlejanna, kes mängis Lemorat (Lesley Gilb) osutus ühe mu tuttava intellutsiki teisikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar