"Blood on satan's claw" (1971)

director: Piers Haggard
93min.
UK

Kui filmi tegevus toimub mingil vanemal ajaloolisel perioodil ja kui seda on püütud usutavalt kujutada, siis lisan selle eest alati plusspunkte. See eeldab filmitegijatelt mingit ümberkehastumise võimet ja huvitav on detaile jälgida, sest kõigele, alates riietusest ja majapidamistarvetest kuni loodusliku keskkonnani, on vaja leida mingi ajalooline vaste. Lisaks veel elukombed ja mõttemallid.
Filmi tegevus toimub 17. sajandi Inglise külas. Viidatakse, et nõiajahi hüsteeria on hakanud maalt kaduma (ma ise küll arvasin, et siis oli just kõige intensiivsem), kuid maakohtades on ebausk endiselt päevakorras (tegelikult pole see ju siiamaani kuhugi kadunud). Kui põllult leitakse imelik karvane ja deformeerunud pealuu, siis kutsutakse kohe linnast kohtunik, kes peaks alustama nõiajahti. Kohe hakkabki juhtuma imelikke asju. Mõnele kasvab käe asemele suurte küünistega käpp, paljudel hakkavad nahale tekkima karvased nõiamärgid, lapsed ei käi enam koolis vaid mängivad metsas kahtlaseid mänge. Siin on see esitatud tõe pähe, justkui toimuksidki sellised enneolematud asjad, aga mulle meeldib mõelda, et see kõik on selleaegse mõtlemise vili. Et kui tuleb mingi vastav signaal, et meil on siin nõidus ja kuri karjas, siis inimeste mõtlemine kohandub automaatselt. Vähemalt ma tahaks küll uskuda, et vanasti, kui igasuguseid kolle ja pühakuid võeti osana reaalsest elust, võis alateadvus selliseid trikke teha.

Asi muutub tõsiseks siis, kui inimesed hakkavad surema. Lapsed, teismelised ja mingid külahullud on moodustanud päris suure kamba. Nad röövivad külaelanikke, korraldavad metsas vana kiriku varemetes paganlikke seksiorgiaid ja inimohverdusi. Paariks sekundiks vilksatab nende ridades mingi karvane olend. Aga jällegi, kuna see ei ole niisugune film, kus lõpus ilmuks välgusähvatuste ja tossupilve seest välja suur punane põrguvürst, siis ma arvan, et seda tuleks võtta mitte otseseselt vaid kui mingit ideed, mis nende inimeste mõtteis liigub.

Midagi üllatavat lõpus ei juhtu. Külarahvas varitseb metsa vahel ja rituaali kulminatsioonihetkel tungib inkvisiitor ohvriplatsi keskele ning tapab selle gorillakostüümis salapärase olendi ära.
Nagu teisedki, võrdleksin ma "Blood on satan's claw"d "Witchfinder general"i või "Wicker man"iga. Esimesega on ühine ajastu, teisega on ühine paganluse teema. Aga ta on siiski teistsugune interpretatsioon. Isegi selliseid huvitavaid lahendusi võib tuletada, et see on 17. sajandi nägemus kasvatamatust noorusest.
Selles mõttes ka huvitav, et kuna ta pole Hammeri ega Amicuse film, siis siin puuduvad nende stuudiote põhistaarid nagu Christopher Lee, Peter Cushing jt.