director: Corrado Farina
91min.
Italy / France
Amazonis müüakse "Baba Yaga" inglise keelde dubleeritud varianti (Kiss me kill me) väga odavalt - veidi alla nelja dollari. See polnud kindlasti film, mida ma oleks iga hinna eest ostma pidanud, kuid kui nii odavalt pakutakse, siis on raske vastu panna. Blue Undergroundi korralik DVD koos lisadega maksab viis korda rohkem ja mulle on hinnaküsimus alati tähtis. Kahjuks oli see odav variant tõesti väga odav - õhukese karbi sees ja kvaliteet nagu kulunud kassetilt võetud VHS-rip.
"Baba Yaga" aluseks on Guido Crepax'i erootilised koomiksid, mille kangelanna on moefotograaf Valentina. Filmis mängib teda Isabelle De Funes, kes on nagu tasakaaluststud näojoontega Elle Kull. Ühel ööl peolt koju jalutades kohtub Valentina salapäratseva vanema naisega, kes nimetab ennast Baba Yaga'ks. Ta ajab Valentina äärepealt autoga alla, siis sõidutab ta pool vägisi koju ja võtab ära tema fotoaparaadi. Baba Yaga peaks siin olema vist mingi lummava erootilise mõjuvõimuga nõid, kuid mulle jättis lihtsalt ülbelt pealetükkiva ja üsna ilmetu välimusega vanaproua mulje. Valentina ise on stiilne ja iseteadlik kena noor täiskasvanu ja mind ajas üsna närvi, et ta laseb ühel suvalisel vanamutil endaga nii kergelt manipuleerida. Baba Yaga'l ei ole isegi mingeid mõistlikke argumente. Kui Valentina ta käsklustele ei allu, siis ta lihtsalt ütleb "This is meaningless!" või "Nonsense!" ja saabki oma tahtmise. Ma ei saa aru kuidas saab Baba Yagast, kui Vene muinasjuttude kärnasest turumutist, kes elab kanajalgadega kuuris üldse tekkida mingit erootilist ettekujutust. See nimi on juba selline ebaseksikas. Või kui seksiteemat otsida, siis sobiks paremini Venemaal üsna laialt viljeldav prükkarite porno.
Otsisin pilte Crepaxi koomiksitest ja tundub, et nende põhjal oleks palju krõbedama filmi võinud teha. Näiteks koomiksites oli Valentina boyfriend kunstikriitik Philip Rembrandt, kes oli tegelikult superkangelane Neutron.
Raske on seda filmi kuidagi paika panna. Erootilise thrilleri jaoks on siin liiga vähe erootikat ja närvipinget. Giallo ka pole, kuigi mitmeid selle elemente on kasutatud. Midagi õudsat samuti ei toimu. Meenutab Jess Franco filme, sest siin on samuti palju efektset kuue- või seitsmekümnendate stilistikat, mis ei pääse keskpärase kaameratöö ja värvitunnetuse tõttu esile. Tavaliselt on koomiksite alusel tehtud filmid fantaasiarikkad ja mängulised aga "Baba Yaga" jääb selle koha pealt küll veidi tagasihoidlikuks.
Ega veel seetõttu halb film pole. Sensuaalne pilguheitpeenelt lohaka atmosfääriga disaini- ja reklaamimaailma, kus mingi lesbiline nõiamoor üritab hirmu ja segadust külvata.
Oli üks päris vaimukas koht dialoogis:
"What do you think of Godard, Valentina?"
-"I would rather watch Laurel & Hardy. At least I can expect a laugh."
Paistab, et arthouse käis mõnedele kultuurinoortele juba kolmkümmend aastat tagasi pinda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar