"Jack Frost" (1996)

director: Michael Cooney
89min.
USA

"He's chillin...and killin"

Onu Henry küsib "Do you want a happy story or do you want a scary story?"
Piiksuva häälega mudilane vastab "I want a happy scary story."
Niisiis, elas kord mees nimega Jack Frost, kelle päevanormi kuulusid peale hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi veel pussitamine, soolikate väljalaskmine ja ajude sodiks tulistamine. Ja siis pärast inimlihast pirukate tegemine. Jack oli kaval kuid lõpuks jäi ikkagi vahele ja just praegu viib politseiauto teda läbi lumetormi viimsele teekonnale. Kuid see on alles algus.

Keset tuiskavat lund põrkab vanglaveok kokku masinaga, mis veab kanistrit geenimutatsioone põhjustavate kemikaalidega. See mürgine söövitav löga paiskub Jackile kaela ja ta sulandub kokku lumehangega. temast saabki Jack Frost ehk lumemees nagu neid Ameerikas nimetatakse. Ta suundub väikelinna, et maksta kätte sheriffile kes teda kinni nabis.

Täitsa minu maitse järgi jõululugu. Sellise libeda teemaga on ju väga lihtne labast janti teha. Nagu "Attack of the killer tomatoes" näiteks. Aga suht tublilt on välja peetud siiski. Imelik olekski nõudlikult ja kriitiliselt suhtuda sellisesse filmi. Jõuluteema sobib hästi kerge ja pealiskaudse meelelahutusega. Naljad on talutavad, üldiselt küll üsna hambutud ja puised, ühtegi naerukrampe tekitavat kohta kindlasti pole, aga ebamugavat piinlikkust ka ei pea tundma. Siuksed tavalised korrektsuse piirides naljad on, igasugusest rõvetsemisest on eemale hoitud. Porgandiga vägistav lumememm oli kõige julgem samm. Troma filmiks "Jack Frost" ikkagi ei kõlba. Lõpupoole hakkas nagu venima, aga kokkuvõttes osutus ikkagi paremaks kui nii mõnigi normaalse õudusfilmi kolliga film ja kindlasti ületas enamust teadlikult jaburatest õuduskomöödiatest.