"Torture garden" (1967)

director: Freddie Francis
93min.
UK

"Do You Dare See What Dr. Diabolo Sees?"

Amicus oli Inglise filmistuudio, mis alustas muusikaliste komöödiatega, kuid orienteerus õige pea ümber ulmele ja horrorile. Paljud neist olid antoloogia filmid. Nende esimest õudukat "Dr. Terror's house of horrors" olen näinud. Meeldis. "Torture garden" on väga sarnase ülesehituse ja ideega ning samuti täitsa hea.

Tsirkuses on telk, kus näidatakse dr. Diabolo piinamisetendusi. Kõigepealt saab näha elektritoolil hukkamist, kuid lisaraha eest on võimalus heita pilk tulevikku ja lasta jumalanna Athropose nukul omale hirmsat saatust ennustada. Viis inimest ei suuda kiusatusele vastu panna. Igaüks neist näeb oma lugu ja nendest lühilugudest film koosnebki. Hästi primitiivsed lood on, täielikud lastekad kus puuduvad peenemad kõrvalliinid. Umbes nagu need rohelise käe lood, mida lasteaias ikka räägiti. Ükski neist lugudest ei veaks mingil juhul täispika filmina välja, kuid niimoodi kiiresti tehtult on nad väga mõnusad süütud ja naiivsed kummitusjutud.

Esimene jutt on mehest, kes läheb oma haige onu käest pärandust nõudma. Onu ei käi tööl, kuid elab üksinda luksuslikus majas ja ostab toitu kuldmüntide eest. Ta saab südame rabanduse ja sureb, kuid ei avalda oma rikkuse saladust. Mees hakkab maja pahupidi pöörama ja leiab varjatud keldriluugi. Keldris on kellegi haud ja kinni naelutatud kirstust hüppab välja kass, kes hakkab mehele telepaatia teel käsklusi jagama. Et ta ikka tapaks, mis muud. Tuleb välja, et see on nõid Balthazari vaim. Tasuks mõrvade eest saab mees kastitäie kuldmünte. Kohe järgmisel päeval on politsei platsis, mees viiakse vangikongi ja siis see kass tuleb ja tapab ta ära. Siuke lugu.

Teine jutt. Kena karjäärihimuline reklaamitüdruk kohtub kuulsa produtsendiga ning see lubab talle hankida rolli tulevases filmis. Midagi imelikku on selles produtsendis. Ta lastakse vahepeal maha, kuul täpselt otsa ette, aga juba järgmisel nädalal on ta veatult tööl tagasi. Noor näitlejanna hakkab tüütuid küsimusi esitama, ajab produtsendi kimbatusse ning see räägibki saladuse välja. Ta on surematu, ta naha all on läikiv metall ja ta ei vaja süüa, und ega seksi. Ainuke igavese nooruse tingimus on, et peab olema tohutu kuulsusejanu. Nüüd kui saladus on paljastatud muudetakse neiu samuti metallnukuks. Ilusate ja kuulsate elu pahupool. Pigem must huumor kui manitsus tagasihoidlikkusele.

Järgmine. Blondil neiul (kes pole pooltki nii ilus nagu eelmine) on suhe kuulsa pianistiga. Pianist väidab, et tema klaveri sees elab muusika jumalanna Euterpe, kes nõuab täielikku pühendumist. Neiut see ei huvita, ta sunnib kogu aeg valima enda ja klaverimängu vahel, laseb isegi pianisti ringreisi ära jätta. Teadagi, interpreetide elu on nagu tippsportlastel. Iga päev tundide kaupa trenni ja millekski muuks on väga raske aega varuda. Mu majas elab üks selline viiuldaja, ta on lapsest peale päevad läbi ainult viiulit mänginud. Ma ei tunne kedagi teist nii eluvõõrast inimest. Päris traagiline kohe. Igaljuhul, lõpuks saab Euterpel ehk klaveril mõõt täis ja ta tõukab egoistliku neiu aknast alla. See lugu meeldis mulle kõige rohkem.

Neljas lugu. Andunud Edgar Allan Poe austaja tutvub ühel olengul teise samasugusega ja hakkab ihaldama ühte eriti rariteetset trükist tema kogus. Kollektsionäär kutsub ta endale külla ja näitab oma hinnalist kogu. Seal pole mitte ainult raamatud vaid ka kõikvõimalikud isiklikud asjad, väike Poe muuseum lausa. Ja eraldi salakambris on Poe käsikirjad avaldamata tekstidega. Kuid need on kirjutatud uuele paberile. Nurga taga istubki ämblikuvõrkudest ja luukeredest ümbritsetuna E.A. Poe isiklikult. Et Poe'd igavese elu küüsist vabastada peab tema austaja ohverdama oma enda hinge põrgutulele. see oli jälle kõige tõsiselt võetavam looke.

Nüüd peaks veel tulema viies lugu, aga vaatan et filmi lõpuni on jäänud ainult paar minutit. See tähendab, et lõpus on varuks väike üllatus. Mitte midagi erilist, aga ma parem siiski ei lobise välja. Ma olen küll tavaliselt täiesti süüdimatult ja ette hoiatamata spoilereid kirjutanud, a las siis see kord olla erand. Niigi pikk sisukirjeldus juba.