"Go go second time virgin" (1969)

director: Koji Wakamatsu
65min.
Japan

Mulle meenus pärast "Go go.." vaatamist kohe "Doom generation". "Go go.." ei ole road movie, aga seal toimub tegevus väga piiratud ruumis - peaaegu kogu aeg ainult katusel. Nii et õigemini siis roof movie. Aga seal on ka peaosas hädised ilma perspektiivideta noored, kelle mõtlemine keerleb vaid surma ja seksi ümber. Lillelaste revolutsiooni allakäik. Ühe koha peal vilksatavad Roman Polanski ja Sharon Tate'i fotod, seda peetakse viiteks Mansoni mõrvadele.

Lugu algab ühe valge paneelmaja katusel tüdruku vägistamisega. See pole tal esimene kord ja hiljem juhtub seda veelgi. Seda näeb pealt prillidega poiss, kes vaatamata võimalusele ei ühine vägistajatega. Seega saavad poiss ja tüdruk sõpradeks. Üks loeb luuletusi ja korrutab vahet pidamata "kill me! kill me!", teine laulab ilusti kitarri saatel. Ma ei tea kuidas selliseid noori omal ajal liigitati, praegusel ajal saaks nende kohta öelda tüüpilised emod. Tüdrukul on surma kinnisidee, nõuab et poiss teda tapaks, kuid see tapab inimesi ainult siis, kui leiab mingi põhjuse. Selgub, et poissi on samuti varem vägistatud ja tema ahistajate laibad vedelevad nüüd ühes korteris seal samas majas. No ja ühel hetkel tapab ta ka selle teise vägistajate kamba maha. Üks tahab surra, teine tahab tappa, kumbki ei ole oma eluga rahul ega vaevu ka midagi ette võtma. Lõpuks, nähes et poiss ei viitsi teda tappa, hüppab tüdruk katuselt alla. Ja poiss hüppab talle järgi, sest tal vist pole midagi paremat hetkel teha.

Kui välja arvata mõned üksikud kohad, siis on kogu film mustvalge. Hästi rahulik noortekas, mille tuima pretensioonikust mahendab stiilne muusika. Kuskil võrreldi selle filmi visuaalset keelt ja rütmi Godardi 60ndate uue laine klassikaga. Ma ei ole kunagi tahtnud vaadata neid filme, sest need sisendavad muljet, et kunst tähendabki igavat kohvikus suitsetamist ja aknale langevate vihmapiiskade põrnitsemist. Oli aeg, kui ma tegin seda päevast päeva EKA sööklas ja see oli väga ebaloominguline keskkond. Kunagi vaatasin Antonioni "Zabriskie point"i ja ma oletan et midagi on sel Godardiga ühist. Ja kui siis niimoodi ümber nurga oletada, siis ju on seal ka midagi "Go go second time virgin"iga ühist. Noored, kes tahavad maailma muuta, kuid ei saa isegi oma suhtlemisprobleemidest kaugemale. Tavaliselt nad lahendavad oma frustratsiooni midagi lolli ja lapsikut tehes - näiteks nagu "Go Go.."s mängivad nööridel kuivava pesu vahel peitust ja karjuvad "I kill you, I kill you!"

Mulle siiski üsna meeldis see film. Ma arvan, et seda võib vana arthouse'i austajatele igal juhul soovitada. Üpris eksootiline ju ka kõigi nende Euroopa filmide kõrval. Ei tea, kas sel ajal oli tunniajane pikkus juba kombeks, aga see on traditsiooniks saanud Jaapani pinku-filmide juures. Selle võiks introvertsete kunstifilmide puhul samuti reegliks muuta.