director: Ralph Bakshi
81min.
USA
"The end of mankind as we know it."
Kunagi tundus fantasy art väga camp. Niikaua, kuni avastasin, et seda on tegelikult kõik kohad täis. Esimene vaimustus hääbus, kuid päris huvitav fenomen siiski. Neile, kes ei taha sukelduda modernismi või kunstiajaloo üksikasjadesse pakub fantasy art omal moel põhimõtteliselt sama, mida kunstilt ikka võiks oodata. Umbes nagu religioosset elamust. Hästi palju võib leida kõige häbiväärsemaid käkerdisi ja palju kopeeritakse autoriteetseid tegijaid, kuid vahest võib leida ka väga julgeid ning ebatavalisi saavutusi. Näiteks on selline alaliik nagu furry art, kus kujutatakse loomi inimlike tunnusjoontega ja tihti erootilises võtmes.
Ralph Bakshi fantasy art joonisfilmi teeb huvitaks eelkõige see, et rezhissööri eelnevad tööd on olnud täitsa vastandlikud. Bakshi sai filmimaailmas kuulsaks "Fritz the cat" multikaga. See on perversse ja väga ropu huumoriga urbanistlik loomalugu. Fantaasiakunstnik F. Fazzettaga koostöös tehtud "Fire and ice" on "Sõrmuste isanda" stiilis muinasjutt musklis mõõgakangelaste ja läbipaistvates bikiinides kaunitaridega. Teemaks algelementidena vastanduvad tuli (headus+julgus+armastus) ja jää (kurjus+valelikkus+ahnus). Paha jääkuningas Nekron tahab vallutada kogu iidset maailma ja ta laseb röövida naaberkuningriigi printsessi. Seiklus keerlebki printsessi põgenemise ja uuesti kinnipüüdmise ümber.Temaga ühineb noor blond vägilane, kelle hõimu on Nekron varem hävitanud, siis ühineb nendega veel mingi anonüümne maski kandev jõumees. Lõpuks jõutakse Nekroni jäisesse paleesse, võideldakse elu ja surma peale, ujutatakse jääkuningriik laavaga üle, mis tähendab uue headuse ja õigluse ajastu algust.
Et umbes samasugune kontrast kuidas Peter Jackson liikus splatterkomöödiate ja ebakorrektsete naljadega nukufilmide tegemiselt Hollywoodi tipptoodangu juurde. Ainult et Bakshi fantaasiamultikad ei ole kunagi blockbusteriteks saanud.
Filmi vaatamise ajal tundus tervik üsna kohmakas. Liikumatud taustad on ilusad ja maalilised, kuid neile vastanduvad kohati päris visandlikud ja valesti joonistatud liikuvad figuurid. Ega siin pole midagi teha, joonisfilmid ongi nii hullumeelne käsitöö, et paratamatult tuleb kompromisse teha. Samas, kui hakkasin kaadreid välja sorteerima, siis tuli küll õudne hunnik ilusaid pilte kokku.
Kõige coolim on stseen, kus tapetud metsanõia luukere ärkab ellu. Seal töötab see halb joonistus just asja kasuks. Need kaadrid sobiksid ülihästi mõne protodoomi või stoneri bändi plaadipildiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar