director: John Borowski
86min.
USA
Keskkooli ajal kuulasin andunult Radio Mafia saadet Metalliliitto, seal oli kuulajaküsimus, peaauhinnaks Pungent Stenchi kassett (mu selleaegne lemmikbänd). Selgus, et ma olingi ainus, kes viitsis vastata ja sain peale mainitud kasseti ka kõik ülejäänud auhinnad. Nende hulgas oli ansambli Macabre kontseptuaalne album "Sinister slaughter" - iga lugu jutustas mõnest tuntud sarimõrvarist. Kasseti ümbris oli The Beatles'i "Sgt. Pepper's"i paroodia - kõik näod olid asendatud sarimõrvarite omadega. Üheks lemmikuks kujunes Albert Fish. Temast oli ümbrise vahel suurem portree ka. Pildilt vaatas vastu kurva pilguga vanahärra - umbes nagu mõni mõtlik kirjanik või vanaisa klassikalisest perefilmist. Pildi alla oli kirjutatud: "Albert Fish - kidnapper, murderer, cannibal." Tegin endale veekindlate markeritega samasuguse pildi T-särgile.
Sarimõrvarid on popkultuuris alati palju tähelepanu tekitanud. Peaaegu kõigist neist on film, kuulsamatest isegi mitu. Millegipärast on Fishist tehtud esimesed filmid alles nüüd. Tundub, et tema kohta pole eriti palju materjali. Võibolla on selles süüdi halb periood - ta tegutses Ameerika depressiooniajal. Näljahäda, massiline tööpuudus ja igasugused muud jamad, mis lõid sarimõrvarile muretu keskkonna tegutsemiseks. Kedagi ei huvitanud, kui vahest mõni tänavalaps kadunuks jäi. Politseil polnud sel ajal veel korralike andmebaase ka, mis oleks võimaldanud kuritöid omavahel seostada.
Korduvalt näidatakse umbes viit säilinud fotot Albert Fishist ja suvalisi ringvaatejuppe 30ndate USA suurlinnaelust. Mingi kohtupsühhiaater ajab igavat jama isiksuse lõhestumisest, psühhopaatiast ja sellest, et ka maniakid on inimesed. Joe Coleman, kes on päris lahe kunstnik, räägib natuke oma Odditoriumist. See on väike muuseum, kuhu on kogutud igasuguseid veidraid ja kõhedust tekitavaid asjakesi. Albert Fishi kurikuulus kiri ühe oma ohvri vanematele on seal muuseumis aukohal. Coleman kasutab Fishist rääkides tiitlit "American dark shaman".
Siis on veel tobedad lavastatud stseenid, kus üks vuntsidega onu piitsutab poisse. Eriefektid on masendavad. Ja jutustaja hääl on ebainimlikult sünge ning tekst ülepakutud. Kõigele Fishiga seonduvale on lisatud eesliited "kurjus", "õudus" jne. - õuduste maja, õuduste tänav, põrgulikud tööriistad ... Haigutama ajab, kui dokumentaalis sarimõrvarist ei tehta muud kui korrutatakse igal sammul, et milline hirmus koletis ta ikka oli. Kõige huvitavamaks läks, kui jutt pöördus religiooni poole. Mõned uued faktid sain ka teada. Näiteks, et ta on kõige vanem elektritoolil hukatud kurjategija.
Leidsin, et eelmisel aastal tehti Albert Fishist ka mängufilm "The gray man". Loodan, et saan selle ka kätte, sest käesolevat dokumentaali ei saa küll hästi hinnata. Kuidagi venitab kolmekese välja. Aga ainult selle eest, et varem lihtsalt pole ühtegi täispikka dokki temast tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar