"Death metal zombies" (1995)

director: Todd Jason Cook
90min.
USA

"They like their music loud and their victims fresh!"

Minu jaoks oli see halenaljakas no-budget saastfilm eelkõige tabav olustikupilt inetust white trash subkultuurist nimega death metal. Film on tehtud täpselt sel ajal kui olin ise ka ülepeakaela selle muusika sees ja vaadates tekkis võimas nostalgiapuhang. See kuidas siin metalifänne ebakarismaatiliselt kujutatakse kattub paljus mu enda mälestustega.

Olin siis 15 ja sama introverne kui praegu, nii et ma autoriteetsemate tegijate ja bändimeeste ligi eriti ei pääsenud. Põhiliselt käisin paari friigist klassivennaga rokiklubides ja plaadimäel. Plaadikalt sai iga pühapäev tuldud kotitäie ajakirjadest ja plaadiümbristelt mahapildistatud mustvalgete fotodega. Neid müüs üks tüüp, keda kutsuti Hetfieldiks, sest ta meenutas Metallica lauljat. Põhilised kogunemiskohad olid "Pegasus" (kus sai peale panna oma kessette), "Koopakass", "13" ja "Barn". See viimane tegutses lühikest aega Vene ja Viru tänava nurgal ja oli üks eriti räme kõrts. Mäletan, et seal töötas Priit, kes mängib praegu Galaktlan Grupis kitarri. "Barn"ist on veel see mälestus, kuidas Creator ümbritsetuna oma groupidest ladus lauale ise tehtud taroti kaarte. Creator oli venelaste bändi "Rattler" liider, vist kõige huvitavam tegelane kohalikul death metali maastikul, umbes nagu Eesti Glen Benton. Räägiti, et ta tunneb musta maagiat ja ta tegi vahest tüdrukutele mustkunsti trikke. Mina teda muidugi ei tundnud ja need keda ma tundsin olid ikka viimane põhjakiht. Põhiliselt maakohtadest pärit Tallinnasse jooma tulnud kutsekooli luuserid. Mõned olid ikka konkreetselt intellektipuudega (avastasin hiljuti ühelt reklaamplakatilt, et on leiutatud selline uus viisakusväljend idiootide kohta). Aga see ei tulnud eriti arvesse, sest muul peale muusikamaitse oli vähe tähtsust.

Teismeea mälestused teevad vist kõigil südame soojaks, seepärast on mul siiani lugupidamine death metali vastu. Tundub ikka väga vääraka subkultuurina, selline idiot savant nähtus, sest muusika iseenesest on ju tihtilugu äärmiselt keeruline ja nõudlik nii kuulaja kui esitaja osas.

Õudusfilmina või üldse mängufilmina pole mõtet seda filmi vaadata. Põhiline väärtus on saundträkk, mis koosneb tõesti täies ulatuses death metalist. Ja enamuse materjalist on välja andnud Relapse Records. Mitmel tegelasel on Relapse'i T-särk seljas ka, nii et nende kui ühe suurima 90ndate metali plaadifirma reklaamprojekt. Mul endal on vist siiani kuskil sahtlipõhjas üks Relapse'i tellimiskataloog, nii et tuttav teema ja äratundmisrõõmu pakkus nii mõnigi lugu. Ma arvan, et kõigil kes 90ndate alguses seda musa kuulasid tasub vaadata juba ainult saundträki pärast. Annab igati adekvaatse pildi olulistest death metali hittidest.

Filmist siis niipalju, et raadiosaates kuulutatakse välja kuulajaküsimus, mille auhinnaks on bändi Living Corpse kassett, millel on üks avaldamata lugu. Loo nimi on "Zombiefied" ja seda kuulates muutub zombiks. Natuke nalja on ka punnitatud, täpselt sellisel tasemel nagu oodata võis - zombisid saab võitlusvõimetuks muuta kantrimuusikaga.

Nii koleda näitlejatetrupiga filmid on haruldased, ainult Saksa ekstreemsed splatterid vist suudavad antud filmi ületada. Noormehed on siuksed vinnilised lodevad pihkurid ja neiude füüsiline vorm on umbes nagu keskmisel 40 aastasel pereemal. Ja mingid eriti võikalt maitsetud ja halvasti istuvad riided on kõigil seljas. Kõik tegelased on nagu Beavised ja Buttheadid ja selliseid inimesi on päris elus suht karm vaadata. Päevad mööduvadki diivanil lösutades kitarrimängu imiteerimisele ja moshimisele. Üks asi oli puudu - minu tutvusringkonnas oli kombeks teha ka rögisevaid death metali vokaaliharjutusi.

Siuke vinge äpardus oli ühe koha peal, et korraks on film peegelpildis ja t-särgil on KISSi logo tagurpidi. Kui tegelikult järgi mõelda, siis oli ikka nalja kui palju. Peaaegu nagu "Orgazmo".














Ja lõpuks mu enda lemmik white trash warriorid - Impetigo.