"Bio-zombie" (1998)

director: Wilson Yip
94min.
Hong Kong

Üleeile õhtul tegin tööl väikse maratoni. Vaatasin neli täispikka filmi järjest ära. Viimane (Bio-zombie) oli hea, eelviimane (Parents) oli huvitava ideega kuid jäi pealiskaudseks, kolmas enne seda (Chainsaw Sally) oli juba talutavuse piiri peal halb ja esimene (Bread and circus) oli piinlikult, põlastusväärselt halb. Kahjuks sellelt esimeselt ootasin ma just kõige rohkem. Kui mul pärast selle jutu kirjutamist veel tuju on, siis äkki pigistan nende halvemate kogemuste kohta ka mingi postituse välja, aga eriti ei viitsi.

Niisiis "Bio-zombie". Kummitama jäi järsk meeleolu muutus filmi kulgedes. Esimene pool oli hoogne linnanoorte komöödia. On kaks u. 20 aastast kutti, kes töötavad kaubamaja videoputkas - nende toimetustes esineb situatsioonikoomikat küllaga. Kuigi peaaegu kogu tegevus toimub kaubamajas, tabasin sarnasuse "Dawn of the dead"iga alles viimase kolmandiku ajal. Tsillitakse niisama, noritakse omavahel sõbralikult, üritatakse sushibaari peldikus keppida, äritsetakse varastatud asjadega. Vahepeal toimub küll üks zombi-intsident, kuid see ei muuda veel kergemeelset tooni tükk aega. Aga mida rohkem sigineb zombisid, seda vähemaks jääb mõnusat huumorit. Selle asemel hiilib sisse klassikaline survival-teema. Seda on siin veidi ilmestatud tuues paralleeli videomängudega. Kujuneb sarnane inimgrupp nagu Romero zombifilmideski, eriti sarnane on üks arglik ja oma naisega pidevalt ülbitsev poepidaja. Olelusvõitlus ja varem nii sümpaatseks kujunenud tegelaste järjestikused surmad loovad omakorda pinnase sentimentaalsusele. Nagu öeldud on selle filmi üks tähelepanuväärsemaid omadusi osav meeleolumuutus, kuid siiski oleks palju meeldivam olnud, kui neid suremisi oleks veidi koomilises võtmes esitatud. Koht, kus põhiline naljavend surmaagoonias viskleb on juba puhas nutune tragöödia. Pärast surma ilmub ta isegi korraks tagasi. Mitte zombina vaid vaimuna, kes seisab kõige kriitilisemal võitlushetkel vaikides peakangelase kõrval. Seda aasia kino ülepaisutatud romantikat poleks siin filmis oodanudki.

Zombidest nii palju, et kahjuks mingit zanrilist update'i pole mõtet oodata. Kollide make up on samuti keskpärane, vaid veidi vähem algeline kui Romero algupärastes zombikates. Aga siin pole neid nii massiliselt ka. Ise ma järeldasin pealkirjast, et äkki pakutakse uus põnev bioloogiliselt väärastunud teooria, aga see on lihtsalt osav exploitationi reklaamitrikk. Ainult seda, et zombid on Iraagi põrandaaluse sõjatööstuse toodang. Nad on valmistanud bioloogilise mürgi ja kuna see on süütus karastusjoogi pudelis, siis on tagajärjed teadagi millised. Üks heatahtlik zombi on siin ka. Ta on sushibaari kokk, kes on lootusetult armunud filmi naisstaari. Selle prillidega elava surnu (ta meenutab natuke Toxie't) pudikeelsed armuavaldused oli õnnestunud naljanumber.

Väga hästi on dubleeritud, arvatavasti jääksid originaalkeeles paljud naljad võõraks. Subtiitrid olid ka lisaks. Vahest on nii ka hea vaadata, selliste filmide puhul, kus dialoog on oluline ja kõneldakse kiiresti. Aga siin ajas see täiesti juhtme kokku. Vähe sellest, et kirjutatud tekst on nagu meelega järjekindlalt teisiti sõnastatud, kuid tihti on lausa vale tähendusega.

Kokkuvõttena siis, et eks ta oli tugevalt "Dawn of the dead"ist mõjutatud zombilugu Hong Kongi kiiksuga õuduskomöödiate traditsioonis. Kui "Dawn.."i puhul oli oluline koht sotsiaalkriitlisel alltekstil, siis vahepeal on aeg edasi liikunud ja siin ei pannud seda õnneks kordagi tähele.