director: Adam Rockoff
88min.
USA
Slashereid on nii palju tehtud. Teemad korduvad, juba filmi nimed näitavad seda. Pealkirjad majadega (Last house on the left, Last house on dead end street, House on the edge of the park), pealkirjad algusega Don't.. (Don't look in the basement, Don't open the door, Don't answer the phone), tähtpäevad (Happy birthday to me, Black Christmas, isegi Saturday the 14th!) jne. Ja just slasheritele on filmiajaloos kõige massilisemalt järgesid vorbitud. Kuid neid on igat pidi väänatud, sest kõik püüavad ikkagi natuke omalt poolt lisada, närvipinget veelgi kõrgemale kruvida. Selle käigus on kujunenud terve rida kindlaid tunnusjooni. On teatud arhetüübid, mis puudutavad just neid õigeid punkte alateadvuses ja neid kasutatakse kõige rohkem. Ilma nendeta ei kujutaks ühte korralikku slasherit enam ettegi.
Siin dokumentaalis võetakse kõik peatükkidena läbi. Kõigepealt kotionu sünd. John Carpenter räägib kuidas "Halloween" põhineb kummituslugudel, mida lastele räägitakse. Selle filmi kangelanna ja põhiline jälitusobjekt on ju lapsehoidja. Siis maniaki hullumine mingi lapsepõlvetrauma tagajärjel. Siis see, et ohvreid rünnatakse alati kõige kindlamates ja turvalisemates kohtades. Siis nn. viimane tüdruk. Ja siis, kuidas kaheksakümnendate teisel poolel leiutati Freddy Krueger, et päästa langevat populaarsust. Tuleb välja, et sellelgi lool on kaudne tõepõhi all - kuskilt leiti uudis poisist, kes suri une pealt pärast pidevat painajate nägemist. Ning kuidas siis "Elm street"i edul põhinev suveniiritööstus kogu teema kümneks aastaks hävitas. "Silence of the lambs" äratas küll õuduslood uuesti varjusurmast, kuid mäletate kuidas sellele viidati järjekindlalt kui psühholoogilisele thrillerile. Järgnenud "Scream" oli sellise kaliibriga hitt, et seal mängisid juba varem tuntuse saavutanud telestaarid. Esmakordselt slasherite puhul. Tänapäeval on asi jõudnud juba nii kaugele, et noortel näitlejatel on eelkõige veriste õudukate kaudu suurim lootus jõuda tõsisemate rollide juurde. Kenasti tuuakse esile tuntumate filmide eripärad ja analüüsitakse edukuse põhjuseid.
Räägitakse ka kriitikast mis on zhanrit läbi aegade saatnud. Et ikka naisi alavääristav (sest nemad on ju põhilised ohvrid ja neid rünnatakse fallosliku terariistaga), et vaid üks aste kõrgemal ponograafiast jne. Samuti sellest, kuidas mõni tabuteema nagu jõuluvana kujutamine sarimõrvarina on vallandanud lapsevanemate pahameeletormi. Siin dokumentaalis suhtutakse teemasse objektiivselt ja rahulikult, isegi kergelt mõnitades seda moraalihullust. Sõna võtavad näitlejad ja produtsendid, kes ise näevad täpselt samasugused välja nagu keskmised Ameerika pensionärid. Ja pealegi on kuulus "Slumber party massacre", igas mõttes klassikaline slasher, naisrezhissööri tehtud.
Antakse ülevaade relvadest (kilekotist ja kootud sallist kuni grillimisvardani), Tom Savini räägib oma Vietnami sõja kogemustest ja kuidas see aitas tal saada parimaks vana kooli eriefekti meistriks.
On mõned päris huvitavad tähelepanekud õudusfilmi ja ühiskondlike hirmude vahelisest suhtest (kuigi nelja- ja viiekümnendate libahundifilmidest järeldada zoofiilia hirmu on vast juba liialdus).
Teemasid ei nämmutata pikalt, tehakse kiireid märkusi paari lausega. Selle asemel on väga palju pildimaterjali. Palju parem ongi ju ära näha mõni oluline kaader kui kuulata neid "rääkivaid päid".
Kuid mõned olulised asjad on välja jäetud. Näiteks giallosid, mida nimetatakse siin naljakalt spaghetti slasheriteks mainitakse vaid ühe lausega. Täiesti Ameerika keskne retrospektiiv siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar