"Klimt" (2006)

director: Raoul Ruiz
97min.
Austria / France / Germany / UK

Ühe jalaga mees seksib marsitaktis: üks-kaks, üks-kaks.
Alasti modellid kiiguvad ateljee lae all. Varem või hiljem saavad nad kõik Klimtilt lapse. Kunstnik ise on süüfilisega haiglavoodis ja karjub.

Kunstikriitikule määritakse tort näkku. See on igapäevane asi Viini kultuurikohvikutes, sest on sajandivahetus ja dekadents, ning keegi ei tea mida kunstiga peale hakata. Kui juba prostituudid kannavad ettekleebitud vuntse, siis on selge et Klimt, kui tundlik kunstnikunatuur, on täiesti skiso. Ta räägib pidevalt mingi kultuuriministeeriumi ametnikuga, keda pole tegelikult olemas ja poksib tänaval vastutulijatega. Tegelikult see tal vist perekonnaviga, sest ema ja õde on ka skisod. Väike episood, kus nad mõlemad korraga ära pööravad on päris värskendav realismimoment siin unenäolises filmis.
Klimt on äärmiselt vabameelne ja natuke elukauge ka. Tal on palju kergemeelseid armusuhteid ja mitu kassi. Tal on vastik haigus, aga arsti juures mikroskoobiga baktereid uurides on tal ainuke reaktsioon: "they're so beautiful!". Milline nunnu kunstnik, onju.

Klimt ja Malkovich on tegelikult suurepärane paar. Mõlemad on superstaarid ja meeldivad kõigile (mulle ka) ja mõlemad on muutunud oma enda karikatuurideks. Tutvusin enne ja pärast vaatamist veidi arvustustega ja tundub, et film võeti üldiselt halvasti vastu. Minuarust oli täitsa lõbus eluloofantaasia. Siuke visuaalselt ilus filmike, erootiline ka parasjagu. Võibolla nägi liiga kulukas välja, mis teeb ka kohe sisuliselt nõudlikuks. Ken Russelli "Mindbender" Uri Gellerist on nähtutest kõige armastusväärsemalt tobedam biopic ja "Klimt" on veidi sarnase lähenemisega. Malkovich on saatuse tahtel muutunud komöödianäitlejaks, kuigi ma ei tea teisi päris komöödiaid peale "Being John Malkovich"i ja "Color me Kubrick"u kus ta mänginud on (ja neis ta ka parodeerib vaid ennast). Ei kujuta ette kuidas ta nüüd pärast seda filmi sellest supist välja rabeleb. Klimti endaga on umbes sama lugu. Ma arvan, et niikaua kui ta plastmassist raamiga reprosid supermarketites müüakse pole mõtet ka viriseda, et film on mingi allegooriline arusaamatus. Sest ta pole ju siuke rokenroll nagu Warhol või Lichtenstein, mida peabki kaubamajast ostma. Ta oli ju tõsine sümbolist.

Õudukad on kujundanud mingi vaatenurga, millest lähtudes ma ei oska enam kunstilistest draamafilmidest üldse nii põhjalikult kirjutada kui tahaks. Muidugi oli üksjagu huvi ka, aga põhiliselt vaatasin ära ikkagi sellepärast, et mul ei meeldi filme kaua arvutis hoida, säilitan neid vana harjumuse järgi plaatidel. Mõtlesin, et vaatan ja kustutan siis ära, aga tundub, et võibolla tuleb tuju teine kordki vaadata.