director: Gary Sherman
87min.
UK
"They Are the Raw Meat Of The Human Race!"
Shotimaal on legend, et 16. sajandil läks Alexander Sawney Bean koos oma naisega mereäärsesse koobastikku elama. Tegid palju lapsi, need tegid jälle omavahel palju lapsi ja siis nende lapsed veel ka. 25 aasta jooksul sigines neid ligi viiskümmend tükki. See selleks, aga paha lugu oli, et nad olid kõik kannibalid. Eks neid suri arvatavasti sama palju kui sündis ja laibad söödi kõik ära, sest nii suur pere ei saa midagi söödavat raisku lasta. Lisaks käidi ümberkaudsetes metsades inimjahil. Nii jäi kadunuks 48 külaelanikku. Lõpuks läks Shotimaa kuningas James VI isiklikult koos neljasaja mehega neid kinni püüdma. Nad saadi elusalt kätte, viidi linna, tükeldati ja põletati tuleriidal. Sarnase teemaga kõige kuulsam film on "Hills have eyes". Ja kuskilt lugesin, et see legend on inspireerinud ka "Raw meat"i. Vähemalt võiks olla, sest väga sarnane lugu on.
Tegevus toimub 60ndate Londonis. Metroos kaob tuntud poliitik ja selle tunnistajaks on üks noorpaar. Politsei asub juhtumit uurima ja metroo plaani vaadates meenub ühele, et seal kandis on vana pooleli jäänud tunnel, mis varises aastakümneid tagasi kokku. Eeldatavalt hukkunud kaevureid ei hakatud välja tooma, sest linnal puudus päästetöödeks raha. Nüüd tuleb päris huvitav stseen - ligi kümme minutit näitab kaamera aeglaselt liikudes ühe võttega seda kadunud tunnelit. Klassikaline inimsööja koobas - igal pool vedelevad lagunevad laibad, seintel ripuvad konksude otsas lihatükid ja seal keskel elavad kaks viimast õnnetute kaevurite järeltulijat. Ebamäärases vanuses mees ja rase naine. Mõlemil on väga kehv tervis, mädanevad elusast peast. Nii see läheb, kui toituda kanalisatsioonirottidest ja roiskuvast inimlihast. Pärast tuleb välja, et nad põevad lausa katku. Kui naine, kellest mees paistab väga hoolivat sureb (ikkagi tema ainuke kaaslane), siis võtab ta ühelt ohvrilt taskukella, mis endiselt tiksub ja asetab selle naise südame kohale. Alguses tundus see väga imelik, mõtlesin et mees on nii idioot, et ei tee vahet kella ja südame tiksumisel. Kuid siis näitab teisi laipu ja kõigil neil on igasugused ehted ja muud sentimentaalse väärtusega asjad küljes. Nagu kiviajal, kui hauda pandi kaasa igasuguseid väärisasju.
See on filmi õudne ja kurb pool. Politsei uurimistööd on jällegi üsna humoorikalt kujutatud. Donald Pleasance inspektor Calhouni osas teeb suurepärase etteaste. Ja viieks minutiks on palgatud ka Christopher Lee. Tal on täiesti ebaoluline roll, kuid see on see vana nali, et õudukate fännid saaksid äratundmisrõõmu - näe, see on see tüüp kes Draculat mängib. Nagu näiteks Robert Englundi ja Tony Toddi väikesed kõrvalosad "Hatchet"is).
Metrooelanik ei ole mingi üleloomuliku jõuga ja kohutavalt väärastunud välimusega monstrum, vaid on olude sunnil loomastunud ja üritab vaid kuidagi moodi elus püsida. Siiski on ta vist alaarenenud, sest ta ei oska rääkida. Kui Sawney Beani järgi võtta, siis võibolla on ta nende kaevurite intsesti järglane. Lõpuks juhtub nii, et see neiu, kes alguses näeb esimese ohvri kadumist satub ise inimsööja kätte vangi. Õige pea on boyfriend tal jälil. Tüdruku päästmine ei osutu kuigi keeruliseks, sest inimsööja on nii põdur ja haiglane, et tema võitlusvõimatuks muutmiseks piisab kui talle paar korda vastu mädanevat pead lüüa. Lõpuks hakkab ta nagu papagoi kordama mingit ühesugust fraasi. Kõlas umbes nii: "mäindadääää..mäindadäää!". Ma ei saanud sellest niimoodi aru, aga pärast lugesin IMDb messageboardist, et ta ütleb "Mind the doors". Niimoodi öeldakse Londoni metroos valjuhääldisse iga kord, kui vaguni uksed sulgevad.
Alguse tiitrite ajal kõlav muusika oli eriti hea. Üks lahedamaid filmimeloodiaid, vähemalt sama kõva kui "Shaft"i tunnuslugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar