"Antropophagus" (1980)

director: Joe D'Amato
90min.
Italy

"It's not fear that tears you apart...it's him!"

Kannibal ja inimsööja. Issand kui tihti ma olen pidanud neid sõnu siin blogis kirjutama. Ühe looga saan valmis ja juba järgmises hakkab uuesti pihta. Tundub, et mul on üsna korduma kippuvad teemad. Kui nii jätkub, pean vist ümber nimetama kannibalifilmide blogiks. "Antropophagus" on kurikuulus põhiliselt kahe episoodi poolest. Esiteks, raseda naise kõhust rebitakse loode välja ja süüakse ära. Teiseks, inimsööja hakkab surmaagoonias oma enda soolikaid sööma. "Antropophagus" on film, millest kõik exploitationi fännid kuulnud on, kuid nagu paljud sarnased Euroopa vanemad shockerid, on ka see päris keeruliselt kättesaadav. Film, millest on rohkem räägitud kui päriselt nähtud. See ongi natuke jama lugu neid vaatama hakates. Kõik on juba ette teada. Ma teadsin, et tegevus toimub kõrvalisel inimtühjaks jäetud Kreeka saarel. Teadsin, et antropofaag oli pereisa, kes sõi merehädas oma naise ja lapse ära ning läks hulluks. Teadsin täpselt milline ta välja näeb ja seda kuidas ta lõpus oma sisikonda sööb. Isegi saundträkk oli alla laetud. See on kuskil netis üles riputatud.

Seega ei oskagi nagu midagi eriti öelda. Eks ta on siuke klassikaline näide sellest, kuidas kuulujuttude järel muutub mõne asja maine mitmeid kordi suuremaks kui asi ise väärt on. Tuttavad Argento stiilis detailselt lähiplaanis noahoobid põhiliselt. Paradoksaalne nähtus, sest kindlasti on "Antropophagus" kasvõi ainult kirjelduste põhjal olnud väga paljude gore flick'ide mõjutaja. Tegelikult ikka tõeline legend ju - teed filmi, mis keelatakse ja tsenseeritakse igal pool ära, samas kõik oskavad peast kirjeldada neid kõige hirmsamaid stseene, pärast täiendad oma mainet hakates pornofilme tegema ja oledki kultusobjekt valmis.

Kõige enam kaasaelamist pakkus väga hea saundträkk. On kolm põhilist motiivi - rahulikes kohtades stiliseeritud kreeka rahvamuusika, süngetes kohtades kirikuorel ja pingelisematel hetkedel sekvenseriga kiire sündiludistamine. Kõik on ainult süntesaatoriga tehtud. Teadagi on need vanad itaalia õudukate saundträkid hinnatud, paljud deathmetali bändid ju ka kiidavad neid, aga ma polnud kunagi päriselt mõistnud nende võlu. Vanamoodsad sündisaundid on iseenesest lahedad, aga ei tabanud nagu seda õiget seost õudusfilmidega. "Antropophagus"e puhul tuleb see väga hästi esile. On üks kaasaegne Ameerika bänd nimega Zombi, süntide ja löökriistade duo, kes on võtnud eesmärgiks jäljendada seda legendaarset Itaalia õudukate musa. Nad on endine metalbänd ja nad kuuluvad ühe suurima USA metali plaadifirma "Relapse" alla.