"Brain damage" (1988)

director: Frank Hehenlotter
86min.
USA

"Hang onto your hats... Elmer's here!"
"It's A Headache From Hell!"

Hehenlotteri kõige kuulsam film "Basket case" ei istunud mulle kuidagi. "Brain damage"is on palju sarnast. See on samuti film ühe noormehe ja väikese kuritegeliku monstrumi lähedasest suhtest, kuidas see tekitab võõrandumist maailmast, takistab normaalset suhet tüdrukuga jne. Ja see on samuti väga 80ndalik ning üle vindi perverssete naljadega. "Basket case"i alguses oli tunne, et kujuneb päris mõnusaks, aga see tunne asendus kiiresti tüdimusega. "Brain damage"i puhul on õnneks saavutatud kuidagi nii, et on kogu aeg atraktiivne. St. et nalja ja meelelahutust jätkub terve filmi ulatuses.
Lugu algab nii, et üks vanahärra astub oma vanainimeseliku korteri uksest sisse kotitäie väikeste ajudega. Need on magustoiduks lemmikloomale või kellelegi, kuid paanikaga selgub, et see on vahepeal põgenenud. Edasi liigub lugu kahe venna korterisse samas majas. Brian peaks just oma sõbrannaga välja minema, kuid tal on paha olla ja ta ei suuda voodist tõusta. Millegi pärast on tal kukal katki ja padi verine. Ja siis tekivad nägemused - laelamp muutub silmamunaks ja tuba täitub veega. Briani külge on haakunud groteskne parasiituss, kes tekitab LSD laadseid hallutsinatsioone. Uss vajab toiduks inimese ajusid, ta räägib ilmeka ja pehme hääletooniga (mida teeb kuulus Ameerika õudusteemaliste telesaadete juht Zacherley). Ta nimi on Aylmer, mis tähendab mingis vanas murrakus midagi suursugust, aga see kõlab sama moodi nagu Elmer, mis on lihtsalt nõme ja naljakas nimi. Umbes nagu Vahur näiteks. Aylmeril ja Brianil tekib vastastikune sõltuvussuhe. Aylmer vajab ajusid, mida ta Briani abiga käib öösiti jahtimas ja Brian vajab narkolaksu, mida Aylmer talle vastutasuks pakub.

Narkonaljad on suurepärased. Brian jalutab öises äärelinnas, silmad pahupidi ja kõnnak tantsisklev ning vaimustub kõigest suvalisest ettejuhtuvast. Mu arust on LSD tripid ja kõik see värvide kuulmine ja lõhnade nägemine üks lapsik jant ja rõõm oli näha kuidas seda siin filmis naeruvääristatakse. Brian on autode prügimäel, vaatab neoonvärvides helendavaid autovrakke ja kargleb ringi nagu palderjaniuimas kass - "this is amaaazing!" Kodus on ta käitumine samuti väga imelikuks muutunud - kogu ta tuba on täis veeämbreid ja ta veedab enamuse ajast vannitoas, millele on pandud snepperlukud. Veidramaidki asju võib elus ette tulla. Kunagi üks tuttav, kellel olid tõsised uimastiprobleemid kurtis, et tal on bussiga sõites alati see häda, et kui kontroll tuleb siis ta ei julge piletit näidata. Tal nimelt oli tekkinud harjumus sõidu ajal pileteid süüa ja jube piinlik oli siis seda näritud äärtega paberitükki esitada.

Alguses ei saa Brian midagi aru, kuid siis avastab ta, et pärast öiseid trippe on riided verised ja selgub hirmus tõde. Ta otsustab enda käsile võtta, pakib kiirustades asjad kokku ja kolib räpasesse hotellituppa. Vend üritab teda küll ümber veenda, kuid tulutult. Kõige rohkem ajas naerma venna viimane lause, kui Brian on kodust lahkunud. Ta ütleb seda kuidagi lootusrikkalt ja võidukalt: "But he forgot his buckets."

80ndatel forsseeriti tihti filmides valgustusega üle. Suure osa selle ajastu filmikunstist saaks vist kokku võtta kaadriga, kus sinakas pimedas toas seisab akna all mingi figuur ja kehale langevad ribikardinate vahelt neoonroosad triibud. "Elm Streeti painaja" filmides käis see õudsalt närvidele. Kui ma neid kunagi vaatasin, siis ma polnud veel valmis seda esteetikat vastu võtma. "Brain damage" on ka kogu aeg niimoodi värviliste prozektorite valguses tehtud. Eks ta ole lihtsalt asi millega tuleb leppida, kuigi ma ei saa siiani aru mis vajadust see peaks täitma. Nagu diskosaalid, mis peavad kogu aeg pimedad ja vilkuvaid tulesid täis olema. Ma ei tea kust need reeglid tulevad.

Hehenlotteri filmide võlu on, et leidub kindlasti paar mõistatuslikku seksinalja. Antud juhul ei oska ma seda muuks kui gay-huumoriks pidada. Näiteks autode surnuaia valvur on eriti peenes politseikostüümis, püksid viigitud, nööbid läikima löödud ja rind aumärke täis. Ja pärast on üks stseen (millel pole tegelikult mingit süzheelist otstarvet peale palja keha näitamise) kus kulturist seebitab end dushiruumis.

P.S. Brianil on magamistoa seinal Suicide'i, Slayeri ja Bauhausi posterid. Cool.