"The masque of the red death" (1964)

director: Roger Corman
89min.
UK

"Horror has a face."

Kometärniline klassika - E.A.Poe + Roger Corman + Vincent Price. Tegelikult on siin kokku pandud kaks Poe lühijuttu. "The masque..." ja "Hop-frog". Ma pole esimest lugenud, kuid see, et peategelana prints Prospero on saatanakummardaja tundub veidi ülepingutatud. Kohatu on kohe alguses virisema hakata, sest tegelikult mulle väga meeldis, aga kahtlen, kas juttude kokkusulatamine oli kõige parem mõte. Võibolla oleks antoloogiafilmina paremini töötanud. Lühilugudest koosnevad klassikalised õudukad on kõige kiftimad asjad. Vincent Price etleb küll nauditava ilmekusega: "I worship satan, lord of the flies, the fallen angel...the devil!", kuid ma ei kujuta eriti ette Poed niimoodi kirjutamas. A mine tea.

Roger Corman on kõige kuulsam exploitation rezhissöör, ta on peaaegu kõigi selle zanri alaliikidega kätt proovinud (monsterfilmid, ulmekad, sexplotation, bikerite filmid jne.). Need on kõik miinimum eelarvega kiirustades tehtud filmid, aga siiski on mõned neist väga leidlikud. "Little shop of horrors" on ju üks andekamaid saavutusi b-filmide hulgas. Neid 60ndate alguse Poe ekraniseeringuid (kokku on tal neid umbes viis või sinnakanti) peetakse seevastu parimateks vana kooli gooti õudukateks. On tõesti, sellega pole põhjust vaielda, aga ma olen viimasel ajal harjunud Mario Bava gootikaga, mis on palju süngem ja hirmuäratavam. Mul tulid "The masque..."i vaadates hoopis meelde need kirevate värvidega viiekümnendate ajaloolised vaatemängud - filmid Robin Hoodist ja igasugused muud õukonnaseiklused. Vincent Price'i elegantsus, härrasmehelikud maneerid ning peened kostüümid tõmbavad rohkem tähelepanu kui raagus puud, rõsked kindlusemüürid ja kogu see ülejäänud gootiglämm.

Ma sain selgeks kuidas kaadreid piltidena arvutisse salvestada ja nüüd panen rõõmuga kohe mitu tükki. Enne oli pidevalt jama, et ei leidnud piisavalt kõnekaid fotosid netist.

Siin pildil näitab keskaegne satanistlik eliit oma kõige dekadentlikumat palet.

Kääbus Hüpikkonn teab et gorillakostüüm peab igas korralikus b-filmis olema. Tuleb välja, et Poe oli ka exploitationi vanaisa. Tal on veel vähemalt üks ahvihorroriga lühijut "Murders in Rue Morgue", sellestki on film tehtud ja see on ka Eestis DVDna välja antud.

Surmainglid läbi vikerkaare spektri.

Kõige sefimad olid tegelikult animeeritud lõputiitrid. Seal on nii, et käsi laob järjest taroti kaarte ja sinna vahele paigutuvad tegijate nimed. Lõpuks jääb ruumi üha vähemaks, ainult kahe kaardi jagu on veel ja siis lajatab käsi põiki sinna kohale pealuuga kaardi.