"Singapore sling" (1990)

director: Nikos Nikolaidis
111min.
Greece

"Singapore sling" on vist ainus Kreeka film mida ma vaadanud olen. Väga võimalik, et jääb ka viimaseks. Leidsin, et peale "Kreeklane Zorbas"e ei olnud nende filmiajaloos ühtegi mulle tuttavat teost. "Singapore sling" on aga selline film, mis on sattunud radikaalse exploitationi sõprade huviorbiiti. Nii ma leidsingi ta ühest võrgupoest Saksa splatteri ja Itaalia kannibalifilmide vahelt. Mõnes mõttes on see väga hea film, teisest küljest jällegi üsna saamatu.

Wikipedias sattusin õudusfilmidest lugedes sellise zanrimääratluse alla nagu horror-of-personality. Psühholoogilised thrillerid ja draamad argielu varjukülgedest, põhiliselt tegelaste äärmuseni rikutud mõttemaailmast, mis mõjuvad oma sünguses juba nagu õudusfilmid. Klassikaline näide on "What ever happened to baby Jane?", uuemast ajast Michael Haneke ja Gaspar Noe filmid. Kui hästi tehtud, siis võib see osutuda kõige efektiivsemaks horrori liigiks.

Näiteks viimati Haneke "Funny games"i vaadates tuli mul selline masendus peale, et jätsin pooleli ja võtsin närvide rahustamiseks mingi suvalise kerge komöödia ette. Ja Noe "Irreversible"i kurikuulus vägistamisstseen oli niivõrd hirmus, et ma kerisin selle koha edasi. Ükski teine film pole midagi sarnast suutnud saavutada. Seetõttu on nad mõlemad vaieldamatult mu lemmikrezhissöörid kaasaegsete hulgast.

Vabandan kõrvalepõike eest, aga tekkis isu natuke lapsepõlvest heietada (täitsa imetabane mis mälestusi üks tundmatu Kreeka film võib esile kutsuda). Olin laste töölaagris, aga ma polnud eriti populaarne teiste hulgas. Seepärast, et ma olin kõigist paar aastat noorem. Keegi polnud seal mingi eriline sadist, aga eks ikka kiusatakse kedagi kui igav hakkab. Olen ise palju hullemini mõnda terroriseerinud algklassis. Situatsioon ühesõnaga selline, et käib töö põllul, kuskil vedeles mingi raske rauast kett ja see mässiti mu jala ümber. Lihtsalt niisama, mitte et see oleks mu liikumist takistanud. Aga käsk oli, et ei tohi liikuda, muidu saad peksa. Seisingi seal siis vaikselt, polnud valus ega midagi. A tohutult alandav oli, nutsin isegi. Horror of personality.

"Singapore sling" ei olnud minu jaoks vägivalla või sadismi mõttes ebameeldivalt ärritav kogemus. Aga ta on niivõrd perversne ja dekadentlik, et seda vaadates hakkab imelik. Nagu teeks midagi väga ebasündsat, maitea, nagu onaneeriks inimesi täis trollis või midagi.
Sisukirjeldus on siis selline: keset küllusliku vanamoodsat luksust elavad kaks kena naist. Nad mängivad justkui ema ja tütart, aga tegelikult pole nende vanusevahe nii suur. Ilmselt on see osa mingist seletamatult haiglasest rollimängust. Kõnemaneerist ja näoilmest saab aru, et neil on mõlemil sügavad psühhotraumad. Eriti tütre puhul, kes räägib ja zestikuleerib umbes samamoodi nagu autistid ja käitub nagu viieaastane tüdruk. Ema räägib jällegi vaheldumisi prantsuse ja inglise keeles. See võis kõlada kuidagi halvasti, aga tegelikult on nad kaks kõige muretumat ja lõbusamat inimest maailmas. Näitlejad on rollidesse täiega sisse elanud, tulemus on väga kütkestav. Neil on seal selline mugav jõudeelu (nad on koguaeg pitsilistes öösärkides), kus ainsaks meeldivaks kohustuseks on aia eest hoolitsemine. Enamus ajast mängivad nad seksimänge, põhiliselt oma endise teenija vägistamist ja tapmist. Nad on kogu aeg seksuaalselt erutunud, isegi süües hõõruvad vaba käega üksteise jalgevahet.
Nende ukse taha ilmub mees, kes otsib oma kadunud naist (see sama tapetud teenija). Ta ei jõua veel sõnagi öelda kui juba lüüakse ta oimetuks, seotakse kinni ja hakatakse piinama. See ei ole kättemaks või mingi vihapurse, vaid täiesti süüdimatu mäng. Umbes nagu mudelauto lammutamine, et teada saada mis seal sees on. Naised on siiralt elevil ja vaimustuses (ja saavad järjest orgasme) kui näevad meest elektrilöökide käes tõmblemas jne. Perversseks teeb asja, et see nende pidev ekstaas on väga erootiline vaatepilt.

Teine saavutus on, et film on visuaalselt väga meisterlik. Tehtud täpselt 40ndate film noir esteetikat järgides ja miski ei reeda, et on aastast 1990. Arvatavasti ongi eeskujuks olnud "What ever happened to baby Jane?". Fotograafiliselt ka ilus, esmaklassiline arthouse. Nõrk külg on, et süzheeliselt pole siin midagi jälgida. Kaks hullu mängivad kaitsetu mehega julma mängu ja muud mitte midagi. Esimese viiekümne minutiga on juba kõik ära öeldud ja järgmine tund aega korratakse protseduure üha uuesti ja uuesti midagi juurde lisamata. Puänt puudub. Ma hakkasin vahepeal muid asju tegema, lugesin meili ja vaatasin orkutisse. Silmanurgast muutus film ühel hetkel lihtsalt mustvalgeks abstraktsete laikude jadaks.

Olen siiski õnnelik, "Singapore sling" on pärl mis sobib kenasti mu perverssete filmide kogusse. Nagu loodud vastuvõtlikkuse testimiseks.