"Night of the lepus" (1972)

director: William F. Claxton

88min.

USA

Filmiblogidest võib lugeda, et "Black sheep" võeti nii meil kui mujal maailmas väga positiivselt vastu. Läksin ka vooluga kaasa ja vaatasin ära. Lambad olid armsad ja verd pritsis mõnusalt, aga naljad jäid väga keskpäraseks. Eelkõige oli see ju gross-out komöödia. "There's something about Mary" või "American pie" on mind kümneid kordi rohkem naerma ajanud. Neid võib üha uuesti vaadata ja ikka saab naerda, "Black sheep"i naljad olid aga piisavalt magedad, et juba esimesel korral tüütult mõjuda.

"Night of the lepus" on samuti lugu ohututest loomaskestest kellest on saanud kõige elukardetavamad tapjad. Siin on tegemist jänestega, aga see pole komöödia, vaid täiesti tõsimeelne öko-horror. Film algab väga ametlikus toonis - reporter räägib uudistesaate stuudios juhtumist, kus massiliselt sigivatest jänestest on saanud farmide suurim nuhtlus. Dokumentaalkaadrid aedikus ringituiskavate väikeste kahjurite ja neid tulutult püüda üritavate farmeritega. Arvatavasti tekkiski loo idee selliste uudiste põhjal.

Siis algab päris film ja esimene asjana lastakse üks hobune maha. Ta on koperdanud jäneseuru mullahunniku otsa ja jala murdnud. Alguses on selline romantiline westerni fiiling. Kõik meesnäitlejad näevad välja nagu Gary Cooperid, John Wayneid või Charles Bronsonid. Ja kannavad kauboikübaraid. Ühel farmeril ongi juba häda jänestega, aga ta ei taha neid niisama mürgitama hakata, sest kardab ökokatastroofi. Linnast otsitakse alternatiivseid meetode kasutav teadlane, kes hakkab jänestega laboratooriumis eksperimenteerima. Samal ajal leitakse kõrbest paar lõhkirebitud laipa ja varsti selgub, et see on hundi suuruseks kasvanud agressiivsete jäneste töö. Palju on sellist tüütult puist jama nagu raadiosaatja teel korralduste jagamine, edasi tagasi jooksvad politseid jne., kuid seda miks jänestest on saanud hiiglaslikud kiskjad küll ei selgitata.

Jänestega kohad on päris naljakad. Nad ei ole muutunud mingiteks koletisteks, vaid lihtsalt mitmeid kordi suuremaks. Lõrisevad madala häälega ja müdistavad liikudes nagu piisonikari. Eriefektid on usutavad - kui nad ründavad näiteks autot, siis tundub see tõesti nagu päriselt aga midagi on ikkagi viltu. Väikestel loomadel on vist teistsugused proportsioonid ja kui neid on niimoodi mitmeid kordi suurendatud, siis tunduvad nad jube paksud, kohmakad ja suurte peadega.

Üsna igav film oli kahjuks. Võibolla oleks natuke parem olnud, kui poleks niipalju päästeoperatsioonide korraldamist näidanud. Ja võibolla oleks usutavam olnud, kui poleks võetud sellist tõsist hoiatusfilmi tooni - et kui oleks olnud nagu Hitchcocki "Linnud", mis jätab tõlgenduse lahtiseks ja kus linnud on ka kõige tavalisemad, mitte majasuurused.aga eks "Night of the lepus" ongi ainult tuntud oma mõtlematuse ja naeruväärsuse pärast.
"Lindudega" tuli meelde see, et tuvid, keda ma pean viimasel ajal kõige vastikumateks parasiitideks, on kogu mu tagatoa rõdu ära lagastanud. Et kui pole veel tehtud ühtegi tuviterrori filmi, siis annaks sealt midagi välja pigistada küll. Näiteks radioaktiivsed väljaheited või midagi.