"Men behind the sun" (1988)

director: Tun Fei Mou

105min.

Hong Kong

Teise maailmasõja ajal harrastasid jaapanlased samasugust militaarõudust nagu natsid Saksamaal. Ei jäänud ohvrite arvu ega julmuse poolest mitte milleski maha. Kuid erinevalt sakslastest neil mingit rahvuskompleksi küll ei paista olevat. Arvatavasti tegid sakslased selle vea, et valisid vastasteks juudid. Ilma nende silmakirjaliku holokaustifetishita oleks kõik ammu ajaloohämarusse vajunud ja ilmselt poleks ka neonatse.

"Men behind the sun" on ajaloolistel faktidel põhinev exploitation rämps, mis kirjeldab Jaapani salajaste sõjaväebaaside meditsiinilisi eksperimente. Taheti leiutada võimalikult efektiivseid bioloogilisi relvi ja selleks kasutati uskumatult julmi võtteid. Saab näha katseid äärmuslike temperatuuride ja helisagedustega, elusa inimese lahkamist ja katkupisikutega nakatunuid. Piinalaagrit juhib doktor, kelle suurimaks leiutiseks on keraamilised pommid (ja ta ei tule selle avastuse peale mitte igava teadustöö tulemusel, vaid prostituudiga hullamise ajal. Ikkagi exploitation ju!). Nende testimist vangide peal näidatakse ka. Gorefreakidele on need stseenid tõesti maiuspalaks. Kõige hinnalisem on koht, kus naisvangil valatakse kolmekümne kraadise pakase käes käed veega üle. Varsti on käed muutunud jääkamakateks ja siis pistetakse need keeva vee sisse. ühe tõmbega tuleb kogu nahk ja liha maha ja käte asemel on paljad kondid (nagu "Death bed"is). Näitlik katse, mis viiakse läbi ilma igasuguse tseremooniata rühma sõjakooli õpilaste silme all. Lisaks on veel parasjagu loomapiinamist - rotte tapetakse sadade kaupa.

Sellisest materjalist ei tohiks olla raske mingit eriti painajalikku õudust kokku keerata. Siiski pole seda absoluutselt suudetud. Dramaturgiat ja karakterite sügavust on sama palju kui Ilsa filmides, ainult et "Men behind the sun" on veel nõrgem, sest siin ei saa üldse nalja. Kuiva atmosfääriga emotsioonilage film. Seetõttu ongi nii kurikuulus ja vastuoluline. Erakordse ajaloolise õuduse niivõrd tuim ja ükskõikne kujutamine teeb murelikuks ja ettevaatlikuks.

Kuna siia filmi pole enamus Jaapani sõjakoledusi ära mahtunud, siis on tehtud veel palju järgesid - "Black sun. The Nanking massacre" on neist kõige tuntum. Sellele on omakorda veel vähemalt kaks järge tehtud.

Film algab motoga "Friendship is friendship, history is history". Kui muu ei õnnestu, siis vähemalt on jaapanlastel ja hiinlastel alati pakkuda mõni juhet kokku ajav kõnekäänd. Seda oskavad nad väga hästi.