"Alucarda" (1978)

director: Juan Lopez Moctezuma
85min.
Mexico

Kui film algas, jäi mulje et tuleb üks sajandi algusesse kantud okultistlik gootiõudukas. Muusika oli siuke analoogsüntidega tehtud meloodiline kuid futuristlik undamine. Tuletas kohe Goblini tehtud Argento filmide saundträkke meelde. Ja kui äkki hakkasid kõik naisosalised ennast paljaks koorima olin päris üllatunud. Niivõrd ära pettis see gooti atmosfäär. Oleks pidanud ikka tähelepanelikumalt jälgima, sest kõik nunsploitationi elemendid olid algusest peale olemas. Tüdrukute kloostrikool, lambakarjana ringisebivad nunnad ja kaks peaaegu intiimselt lähedast sõbrannat peaosas. Üks neist tüdrukutest on veidi ekstsentriline Alucarda. Tal on väikese koti sees peidus igasugust salajast võluprahti - kivikesi, nööpe jne. Ja ta tunneb metsas mingit groteskse välimusega mustlast. See mustlane meenutab natuke Salvatoret Jean Jacques Annaud' "Roosi nimes". Räägib sama moodi mitmes keeles segamini. Ütleme, et nagu Salvatore VAT Teatri esituses. Kuigi otseselt ei mainita, tundub et see mustlane on inimese kuju võtnud saatan. Mida muud arvata suurekasvulisest punase kitsehabemega küürakast, kes on riietunud karusnahka. Mardisante Mehhikos ju pole.

Sõbrannad lähevad torkima hauakambrit vanas kabelis ja vallandavad põrgujõud. Veel üks asi mida täpsemalt ei seletata. Alucarda on õige pea kurjast vaimust vaevatud ja hakkab vastavaid trikke tegema. Pole vist ühtegi filmi näinud, kus seestumust oleks ilma eriefektideta kujutatud. Kõik teavad klassikalist "Exorcist"i pöörlevat pead, kui seda järgi ei ahvita, siis vähemalt on veidi ringihõljumist või midagi muud paranormaalset. Siin pole muud kui kohapeal ringikeerutamine, deemonite nimede karjumine ja juustega vehkimine. Kohmakas ja koomiline - b-filmi puhul alati teretulnud omadused.
Nunnad ei kanna siin tavalisi pingviinikostüüme vaid imelikke räpaseid (justkui verega kokkumäkerdatud) ürpe. Näevad välja nagu kaltsunukud.

See teine tüdruk, Alucarda sõbranna kelle nime ma ei mäleta, on samuti kurjast vaimust vaevatud, aga ta sureb eksortsismiseansi ajal ära. Kuid pärast ilmub uuesti välja, sest on vahepeal verevannis ennast kosutanud. See kuidas ta siis ihualasti ja üleni verisena oma kiskjalike poose võtab on kjõige lahedam koht filmis.

Ja muidugi on sisse toodud tegelane, kes esindab kaasaegset mõtlemist, mis ei tunnista religioosseid imesid. See on arst, kes ei taha midagi kuulda kurjadest vaimudest ja kloostri keskaegsetest eksortsismitalitustest. Kui ta näeb kuidas söestunud laip ellu ärkab, ei jää tal muud üle kui uskuda, kuid ma pole niivõrd ebausutavat tõekspidamiste hülgamist üheski teises filmis näinud. Doktor peab maha tuima monoloogi kuidas ta on terve elu pühendanud teadusele jne., kuid nüüd ta usub et saatan on olemas. OK, tehtud, võib filmiga edasi minna.

Ega seal midagi üllatavat rohkem polegi. Alucarda käib ringi, karjub Belial!, Belzebub! Astaroth! ja nunnad muudkui süttivad ta ümber. Päris intensiivne viieminutiline möll käib. Lõpuks pääseb siiski headus võidule ja Alucardast jääb järele vaid aurupilv. Varem on mitu korda mainitud, et tüdrukud ise ei ole pahad, et nad on vaid kurjade jõudude ohvrid, kuid mingit suuremat ürgkurjust ei ilmugi kuskilt välja. Olin täiesti kindel, et lõpuks näitab kuidas see salapärane mustlane kahjurõõmsalt käsi kokku hõõrub, aga isegi seda vana klisheed polnud taibatud ära kasutada.

Et siis selline brainpoweriga mitte eriti hiilgav nunsploitationi ja horrori segu. Ma polegi rohkem nunnafilme peale Ken Russelli "The devils of Loudon"i näinud, nii et ma ei tea, kas see tavaline kombinatsioon või mitte. Midagi põnevat peale paljaste tüdrukute sel filmil eriti pakkuda pole. Seepärast leian, et oleks võinud veidi huvitavama peategelase otsida. Mitte, et Alucarda osatäitja oleks kole või paks, aga nägu on küll liiga tavaline ja ilmetu.

Mardisantide salaelu.