"Imprint" (2006)

director: Takashi Miike

64min

USA / Japan

Kolmeteistkümnes episood "Masters of horror" seerias.

Lugu toimub 19. sajandil, kus üks ameeriklane otsib Jaapani bordellidest oma kadunud kallimat. Ameeriklast mängib Billy Drago, kes näeb päris huvitav välja, kuid näitleb kehvasti. Põhiliselt karjub ebausutavalt "..this is madness!...don't lie to me!...I'm going to kill you!..". Mitmel pool on nurisetud "Imprint"i keelevaliku pärast. Et inglise keel kõlab siin kohmakalt ja võltsilt. Minu arust on ainuke oma teksti märgatavalt halvasti esitav näitleja just nimelt see sama ameeriklane.

Film keelati Ameerika televisioonis ära. Pole ka midagi imestada. Siin on kõik ära kasutatud, mis ühte konservatiivset nõrganärvilist vaatajat võiks ärritada - abordistseenid veriste loodetega prügitünnides, pedofiilist preester, intsest, naistega vägivallatsemine, võikad piinamiskohad. Kõik see on muidugi fun meelelahutus. Nõeltega piinamine oli tõesti nii jube pilt, et ma ei suutnud ise ka vaadata.

Keskne tegelane on moondunud näoga (verepilastuse tagajärg) prostituut, kes esitab mitu varianti oma eluloost. Lõpuminutite jaoks hoitud viimane hirmus üllatus on, et koleda näoga prostituudil on evil twin - juuste all peidus peast välja tungiv silmade ja suuga käelaba, kes sunnib vaest tüdrukut pahategudele. Selle käe nägu on koomiliselt stiliseeritud - umbes nagu "Tales from the cypt"i krüptivalvur.

Kostüümide ja värvidega on tehtud uhke vaatemäng, selline idamaine neobarokk moeetendus (kuskil arvustuses oli öeldud "Mme Butterfly"+"Hostel"). Kõik prostituudid on riietatud üleni punasesse ja juuksed on ka punased, parasiitkäega tüdruku juuksed on sinised ja ameeriklase juuksed muutuvad lõpuks roheliseks. Osatäitjate hulgas on paar päris lahedat friiki - süüfilist põdev mädanenud ninaga kääbusnaine (bordelli maskott vist) ja sadistlikult irvitav nõeltega mässav prostituut (teda mängib selle raamatu autor, mille järgi film on tehtud).

Miikel on kombeks lõpetada filmid mitmetähenduslikult. Ta jätab otsad lahti ja sunnib otsima mingeid sümbolistlike tõlgendusi. Mulle üldse ei istu see. Näiteks on siin niimoodi - kui ameeriklane tapab koleda näoga prosti, siis muutub see tema tagaotsitud kallimaks. Ja kui ameeriklane istub viimases stseenis vangikongis, siis on seal koos temaga vaimud ja talle tuuakse toidu asemel ämber abordijäänustega. Ma ei oska muud arvata, kui et ta läks hulluks. Paraku ongi skisofreenia üks äärmiselt tüütu, nõme ja igav asi, mille puhul just tekivadki sarnased lollid mõtted. Kuni viimaste minutiteni on aga väga OK film, kuulub kindlasti Miike paremiku hulka. Ja pikkus meeldib, mu arust ongi keskmine täispika filmi formaat (90min) liiga suur, tund aega on just täpselt paras.