director: Robert A. Endelson
82min.
USA
Oh milline särav pärl exploitationi karmima poole pealt! "Last house on the left" blaxploitation stiilis.
On kolm vanglapõgenikku - valge, latiino ja asiaat. Kampa juhib valge mees. Ja on üks neegripere kelle majakesse põgenikud satuvad. Enne kahe poole kohtumist tutvustatakse neegreid kui eeskujulikku Ameerika musterperekonda. Nad istuvad lõunalauas, pereisa loeb söögipalvet, krapsakas vanaema viibutab rusikat ja hõiskab: "Black Power!", pisipoiss unistab poksitsempioni karjäärist, seinal ripuvad Martin Luther Kingi ja JFK portreed. Rassilisi probleeme peres pole - nad ootavad külla autoõnnetuses hukkunud perepoja kihlatut, kes on valge neiu, samuti on väikse poksipoisi parim sõber valge. Nad on isegi sõlminud verevendluse.
Vangide juht on ilge rassist ja loomulikult ei jäta ta head võimalust kasutamatta. Algab hull negrude mõnitamine:
"Hey you, turd!"
- "It's Ted!"
"Right. That's what I said. Turd."
Nad peavad end nimetama black ass goonideks, saapaid puhastama, dziigi tantsima ja laulma. Piibel rebitakse tükkideks ja neid loobitakse paberkuulikestega. Valge rassist ei säästa ka oma kaaslasi, kuid nad on niikuinii suvalised ilma põhimõteteta kaasajooksikud ja ei tee sellest väljagi.
Füüsilise vägivalla poolest ei jääda "Last house on the left"ist maha. Sel väiksel valgel poisil (kes on muuseas vange jälitava politsei poeg) lüüakse näiteks pea kiviga sodiks ja seda näidatakse täiesti varjamatult. Laste tapmine filmides ju ka üsnagi tabuteema.
Kuna kõik see töötab filmis väga hästi, st. mõjub äärmiselt ärritavalt ja kütab üles, siis juba poole pealt on selge, et kättemaks saab olla vaid erakordselt julm omakohus. Nii ta tulebki, kuid lahjaks jääb. Ma ikka lootsin, et läheb peenemat sorti tükeldamiseks või inimsööjaorgiaks - midagi Itaalia kannibalifilmide kättemaksude laadset.
Lisamaterjalina on juures eraldi valgele ja mustale publikule tehtud trailerid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar