"Eegah" (1962)

director: Arch Hall Sr.

90min.

USA

Meeldivalt naiivne ja siiras 60ndate meelelahutus. Süütu monsterfilm ilma õuduse ja liigse vägivallata, justkui lastele tehtud. Hiiglasekasvu koopainimest Eegaht mängib Richard Kiel - see sama, kes mängis hiljem paaris Bondi filmis metallist hammastega Jawsi. Ta on ikka tõesti hiiglane - kahtlustan et võibolla kõige pikem näitleja läbi aegade. Meenus, et Twin Peaksis oli ju ka hiiglane, aga selgus et siiski üks teine näitleja, kes mängis kunagi Addams Familys. Aga nad on tõesti sarnaste nägudega, millest võib järeldada, et nad põevad sama haigust. Oletan, et selle nimi on gigantism.

Eegah elab kuskil Ameerika kanjonis ja ühel õhtul jahti pidades jääb ta peaaegu auto alla. Autot juhib noor Roxy nimeline neiu - üks neist vanade filmide kolmekümneaastastest teismelistest. Kui Roxy jutustab isale (Arch Hall seenior) ja oma boyfriendile (Arch Hall juunior) uskumatust kohtumisest kõrbemaanteel algab väike perekeskne koopamehe jälitamine. Kõigepealt läheb isa helikopteriga, ülejäänud kaks järgnevad bagiga. Liivaluidete vahel on kift rallitada, seda saadab meeleolumuusika ja fiiling on umbes nagu surfifilmides. Noormees on ka päris andekas muusik (tal on eriti kaootiline Elvise soeng, võiks lausa punkariks pidada) ja õhtul lõkke ääres esitab ta tüdrukule kitarri saatel kena ballaadi. Kõlab tervele bändile arranzheeritud lugu, (kus pole üldse eriti kitarri kuulda) ja seepärast mõjub nagu filmimuusikal. Aga tõeliselt imelik on see, et poiss laulab hoopis mingist teisest tüdrukust. Pala lõppedes küsib Roxy kahtlustavalt, et kes see veel on?, aga jääbki selgusetuks - nii temale, noormehele kui ka vaatajale.

Noored ei leia isa kokkulepitud kohast. Eegah on ta oma koopasse vedanud, kuid eelkõige ajab ta muidugi Roxyt taga. Ja nii imelik kui see ka pole, tunneb neiu sümpaatiat ka Eegah vastu. Vist seetõttu, et hiiglane ei löönudki teda esmakohtumisel maha. Roxy röövimine on lihtne, sest ta minestab iga kord kui Eegah välja ilmub.

Nii nad siis passivad üsna muretu olemisega seal koopas (mis on muide sama koobas, kus on filmitud üks teine legendaarne z-film "Robot monster"), kus seina ääres istumas rida muumiaid. Need on Eegah esivanemad - üksiku koopaelaniku tummad seltsilised.

Üks veider asi on et Eegah mõmiseb kogu aeg. Ma saan sellest tegelikult oma kogemuse põhjal aru. Kümmekond aastat tagasi tegin mitme kuu pikkuse Euroopa hääletamisreisi. Enamus ajast kulus üksinda maanteid mööda kõmpimisele ja see üksindus muutus väga painavaks. Ühel hetkel avastasin ehmatusega, et räägin pidevalt kõva häälega omaette. Täiesti alateadlikult ja kontrollimatult. Niisiis tabav viis üksinduse väljendamiseks. Kuid ma ikkagi imestan, et taoline eelajalooline olend võib nii palju lobiseda.

Kõige põrutavam siin filmis on siiski habemeajamisstseen. Ma ei pannud tähele miks, tundub et vist koopaigavusest, kuid isa teeb Roxyle ettepaneku, et see tal habet ajaks (kuigi ta pole üldse märgatavalt habetunud). Heh, no miks ka mitte. Siis saabub Eegah, kes hakkab ka kohe raseerimist nõudma. Üleni habemeajamisvahune ja mõmisev Eegah on ikka klassika! Ma ei kujuta ette kust neil SELLINE mõte tuli.

Siis veel see ka, et Eegah joob tossavat väävlisisaldusega vett ja sellepärast ta ongi aastatuhandeid elus püsinud.

Mõne aja pärast õnnestub isal ja tütrel kuidagi suvaliselt põgeneda. Ilma erilise vaevata on neil varsti Eegah linnas kannul. Monster hiilib mõmisedes ringi, külvab hirmu ja segadust, lükkab paar inimest basseini ja satub restorani. Inimeste reaktsioon:

üleolevalt - "What is this? A masquerade?"

hirmunult (kuid võiks samas ka olla üleolevalt) - "No, it's REAL!"

EEgah leiab viimaks Roxy aiapeolt, kus ta boyfriend esineb oma bändiga. Ja siis lastakse ta maha. Põhjendus tema päritolu kohta on üsna ebatavaline. Isa õpetliku tooniga lõpulause on, et Eegah on elav tõestus hiiglasterassi olemasolust, keda on mainitud piiblis.