"Häxan" aka Witchcraft through the ages (1922/1968)

director: Benjamin Christensen
77min.
Denmark

Täna toimus Polymeris väike filmide vaatamine ja loodetavasti tuleb neid edaspidi veelgi. Neil on seal projektor ja puha. Ürituse nimi on "Amoraalne filmiõhtu" ja kuna näidatava materjali valik on minupoolne, siis tuli mõte, et võiks alustada okultismi teemadel. Valisin siis ühe oma vana lemmiku - "Häxan" ehk "Nõiakunst läbi aegade". Mul on küll koopia Criterion Collectioni DVDst, kus on mõlemad variandid - originaal ja 1968nda aasta versioon, aga mulle on armsaks saanud just see viimane (eelkõige suurepärase sandträki pärast), niisiis vaatasime seda.
Järgnev jutt ei ole muljeavaldus nagu ülejäänud tekstid siin blogis. Ma kirjutasin lühida informatiivse teksti ja jagasin selle paberi peal vaatajate hulgas laiali. No ja mõtlesin, et kui mul see filmiblog juba on, siis riputan ta siia ka üles.

Benjamin Christensen (1879-1959), Taani tummfilmiajastu kõige tähelepanuväärsem rezhissöör, alustas 1903 aastal ooperilauljana, seejärel näitlejana ja alates aastast 1913 hakkas ka ise filme lavastama. Kokku tegi 13 filmi. Lisaks rezhissööritööle oli ka stsenarist ja produtsent, st. juhtis kogu filmi tegemise protsessi. Temasuguste tõttu on hakatud pidama rezhissööri rolli filmide puhul esmatähtsaks.
"Häxan" (1922) oli B.C. kolmas ja viimane Taanis tehtud film. "Häxan" (Nõiad) jutustab nõiakunstist ja näitab selle erinevaid ilminguid läbi ajaloo. Ebausklik folkloor ja muinasjuttude nõiatohtrid, sabatid, eksortsism. Teemakäsitlus on tõsine - lähtutakse hüpoteesist, et ajalooline inkvisitsiooniterror ja paranoiline nõiajälitusmaania on tänapäevase psühhiaatria tõlgenduses tavaline massihüsteeria (psühholoogia oli sel ajal veel uus ja kuum nähtus). Kui nii võtta, siis on "Häxan", olles valminud varem kui "Nanook of the north", maailma esimene dokumentaalfilm. Kuid esituslaad on kõike muud kui ühelt populaarteaduslikult harivalt filmilt võiks oodata. Sissejuhatuses räägitakse kuival toonil nõiduse mütoloogilistest allikatest. Christensen võttis uurimustööd põhjalikult ja kogus teadmisi kurikuulsast 15. sajandi nõiajahi manuaalist "Malleus Maleficorum" (Nõiahaamer). Juttu illustreerivad keskaegsed puulõiked deemonitest ja luual ratsutavatest nõidadest. Et aga vaataja saaks ka korralikku meelelahutust, on edaspidine lavastatud nagu õudusfilm. Faktid ja fantaasia on kokku sulanud. Unenäolised kesköised orgiad, hauarüüstamised, kannibalism ja inimohverdused, kurjast vaimust vaevatud nunnad, inkvisitsiooni piinakambrid. "Häxan" on esimene mängufilm ajaloos, kus näidatakse realistlikult tükeldatud inimkeha jäänuseid, paljaid naisi, kes suudlevad nõiasabatil kuradi tagumikku, vastsündinud imiku veristamist ja keetmist katlas. Ja seda kõike presenteeriatkse kui dokumentaalfilmi! Sellistele filmidele määratakse siiamaani vanusepiiranguid. Mõni ime siis, et "Häxan" oli igal pool aastakümneid keelatud filmide nimekirjas. Teine tsensuuri põhjus on tugev religioonikriitika.
60ndatel sai Itaaliast alguse mondofilmide (mondo, tõlkes "maailm") buum. Mondofilmid koosnevad lühikestest dokumentaalklippidest (mis on tihti tegelikult lavastatud), kus käsitletakse alati sensatsioonilisi tabuteemasid, mis keerlevad vägivalla, seksi ja surma ümber. 80ndatel jõudis mondo zhanr sarjaga "Faces of death" oma populaarsuse tippu. "Häxan" jutustab samuti valgustkartvatest asjadest ning teeb seda dokumentalistlikku taotlusega. Seega võib seda pidada väga varajaseks mondo eelkäijaks.
1968 ilmus Ameerikas filmi lühendatud versioon pealkirjaga "Witchcraft through the ages". Tummfilmide tekstikaadrid on välja jäetud ja neid asendab legendaarse biitkirjaniku ja narkoguru William Burroughsi poolt loetud tekst. Filmimuusikaks on improviseeritud jazz, seda esitab trio kuhu kuulub ka üks oma aja tuntumaid jazzmuusikuid - viiuldaja Jean-Luc Ponty, kes mängis umbes samal ajal ansamblis Mahavishnu Orchestra.
P.S. Alloleval pildil on rezhissöör isiklikult Saatana rollis.