"Blood sucking freaks" (1975)

director: Joel M. Reed
91min.
USA

Ei tahaks nagu jälle alustada kiidulauluga, et milline kosutav amoraalsus jne., sest ma niikuinii põhiliselt selliseid filme vaatangi, kuid "Bloodsucking freaks" on tõepoolest selle ala meistriklass. Saladus peitub esituslaadis. Küll ja küll ju neid filme, mis keskenduvad ainult jäsemete maharaiumisele ja silmade väljatorkimisele, kuid vähe on selliseid, kus see toimuks nii muretult ja kergemeelselt. Tavaliselt jääb ikka natuke kummitama mingi sünge alatoon, on ikka mõni kõrvaltegelane, kes peab vajalikuks moraaliloengut pidada. Siin seda pole ja nii lihtne see korraliku exploitationi valem ongi.

Lugu on Soho underground teatrist, mis korraldab Grand Guignoli stiilis etendusi. Otsekohesed ilma süzheeta sadismishowd, kus piinatakse inimesi surnuks. Karta pole midagi, sest kõik ju arvavad, et see on lihtsalt teater.
Kunagi oli üks Eesti estraadifilm, kus see "Viimse reliikvia" Ivo Schenkenberg mängis saatanat. Liibuva sviitriga ja kaelas rippus mingi medaljon. Teatridirektor Isand Sardu, üks siinseid peategelasi meenutab väga seda kohalikku 60ndate camp-saatanat. Tema sidekick on hüperaktiivne kääbusneeger, selline tüüpiline filmikääbus, kes teeb kõiki asju tantsides ja oma väikeste tömpide jäsemetega vehkides. Ja nad mõlemad on fanaatilised sadomaso harrastajad. Teatri keldris on puuris paljad metsistunud naised keda söödetakse toore lihaga. Et laiema publiku tähelepanu võita, röövitakse paar avaliku elu tegelast, et neid siis näidendites osalema sundida. Üks neist on baleriin Natasha D'Natalie. Enne röövimist näidatakse Natashat koos oma boyfriendiga voodis. Neiu peab proovietendusele ruttama ja ei jõua isegi kohvi juua. Boyfriend on väga pettunud ja arvake ära mis ta ütleb selle peale? "Ahh, Estonian ballet dancers!"
Natasha piinamine teatri keldris on kindlasti üks naljakamaid omasuguseid. Tüdruk ripub kinniseotult konksu otsas ja kääbus tantsib ringiratast ta ümber ja taob trummitaldrikuid kokku. Sardu ja kääbus on täies mänguhoos, Natasha kisendab paaniliselt nagu oleks tegemist kõige hullema põrgupiinaga. Viimaks ta minestab ja Sardu uurib, kas kõik on ikka korras.
"Is she dead?"
-"Not yet."
Karismaatilises kõrvalosas on arst, kes käib aeg ajalt piinamisobjektide tervist kontrollimas. Tasuks oma töö eest lubatakse tal teha meditsiinilisi eksperimente. Ta saeb ühel naisel kolba lahti, imeb sealt kõrrega ajusid ja nimetab seda neurokirurgiaks.
Vahepeal jõuab inimröövi jälile üks lootusetult korrumpeerunud politsei (lisaks tegeleb Isand Sardu veel ka orjakaubandusega). Juba tundus, et asi liigub tüüpilise õnneliku lõpu poole, kus pahad saavad oma palga ja baleriin pääseb tagasi oma kallima juurde. Mõnes mõttes saabub positiivne lõpulahendus küll, kuid täiesti vastupidine. Ainsateks võitjateks jäävad keldrikongidest lahtipääsenud naisvangid, kes on nii lihahimulised, et õgivad kõike mis neile tee peal ette satub. Lugu lõpebki ahvipärdikutena trallivate paljaste naiste kannibalismiorgiaga.
Aga seda suurt lõusta mis plakatil küll filmis tähele ei pannud.