"Death bed. The bed that eats" (1977)

director: George Barry

77min.

USA

Selline film, et vaata ja imesta. Pealkirja järgi võiks oletada, et kuulub kuskile õuduskomöödiate põhjakihti koos "Monster in the closet"iga, Tegelikult on lood pigem vastupidi. Näitlemine on jah keskpärane, eelarve on jah madal, kuid kogusumma või üldmulje on, et kunstilises mõttes vist üks huvitavamaid kummitusfilme. George Barry ainus rezhissööritöö, mis ei jõudnudki kunagi kinodesse ja avaldati ametlikult alles mõned aastad tagasi.

Kuskil maakohas on mahajäetud maja mille keldris on massiivne baldahhiinvoodi. Voodi on laetud deemonliku jõuga ja ta sööb kõike mis temaga kokku puutub. Põhiliselt inimesi, aga ka käekotte ja igasugu muid asju, mis vedelema jäetakse. Kui ta ohvrid endasse imeb, siis vallandub paks vahupilv ja nad satuvad mingisse kollase vedeliku keskkonda (maomahl?). Peale voodi ei ole keldris mitte midagi, ainult üks graafiline leht ripub seinal. Ja selle pildi sees (õigemini väikeses kapis selle taga) elab noor kunstnik, kes jutustab kogu seda lugu. See pooltühi tuba tekitab mul väikese seose "Evil dead"iga. Seal toimus ka peaaegu kogu tegevus imelikult lagedas toas. Maitea, lageda põrandaga eluruumid mõjuvad filmides kuidagi ebaloomulikult nagu teatrilava. Mingi muu asi tekitas jällegi seose "Wicker man"iga, a seda ma ei suuda päris täpselt lahti seletada. Kuidagi inglaslik ja rahvapärimuslik.

Siin filmis on väga vähe otsest tegelaste vahelist dialoogi. Kõva häälega öeldakse ainult kõige elementaarsemaid asju. Kuid kogu aeg räägivad hääled tegelaste peas. Põhiliselt selle kunstniku hääl, kes kommenteerib majja sattunud kolme tüdruku tegevust, aga läbi kajafiltri hääl räägib ka seda, mis need tüdrukud mõtlevad. Ikka päris imeliku atmosfääri tekitab see mõne aja möödudes, kui kõik on üsna vaiksed ja ei suhtle omavahel eriti, aga kogu aeg arutlevad mõttes millegi üle.

Üks tüdruk on eelisolukorras, sest voodi ei suuda teda süüa. Seal on midagi pistmist ta siniste silmadega, aga seda seletatakse filmis nii sümboolses ja poeetilises keeles ja kujunditega, et ma ei saanud päris täpselt arugi milles see needus seisnes. Tüdruku vend sõidab talle järgi ja nad üritavad koos voodist võitu saada. Nüüd tuleb kõige veidram koht:

Noormees lööb noa keset voodimadratsit ja mõlemad ta käed lähevad lupsti sellest läbi otse söövitava kollase vedeliku sisse. Kui ta käed välja tõmbab, siis on neist järel ainult paljas luu. Rääkimata sellest, et luukere käelabadega poiss on totaalselt veider vaatepilt, on ka tema reaktsioon väga huvitav. Ta ei kisenda valust, ta ei ole shokki tardunud - lihtsalt tõmbub nurka ja jääb mõtlikult oma käsi vahtima. Nii nad seal istuvad kaminatule valguses, õde ja vend, ning lõpuks ütleb poiss: "I think I can't take it any longer. You have to take them off". Ja tüdruk murrab ta käed krõpsti otsast ning viskab tulle.

Selles kohas oli midagi väga muinasjutulikku. Nagu Grimmide juttudes näiteks, kus juhtub kogu aeg kõige verisemaid ja võikamaid asju, kuid neid esitletakse vaid kui julmi õppetunde.

Pilditagusel kunstnikul on mingisugune seos voodiga - kõik asjad mis voodi alla neelab jõuavad tema kätte. Tal on kõik sõrmed sõrmuseid täis, mis on varem voodi ohvritele kuulunud. Kunstnik näpib sõrmuseid ja meenutab nende omanikke. Päris kirev seltskond - meeldejäävaim on vana naine, kes luges voodis lesbiporno ajakirja.Kunstnik jõuab mälestustega enda loo juurde ja nii muuseas selgub, et ta on Aubrey Beardsley. Vähemalt kui näidatakse selle kunstniku töid, siis on need Beardsley tehtud.

Üks koht oli väga veniv - kui üks ohvritest üritab voodi haardest põgeneda ja roomab üle toa ukse poole. Tundus et see kestab terve igaviku. Ma vaatasin kella ja tegelasel kulus punktist A punkti B jõudmiseni (ligi 5 meetrine distants) veidi vähem kui viis minutit. Kerge spordisaate hasart tekkis lausa.