reede, 7. detsember 2007

"Gandhi" (1982)



director: Richard Attenborough
188min.
UK / India

Biograafilised filmid karismaatilistest inimestest on toredad. "Gandhi" on üks selline lapsepõlves nähtud film, mis on jäänud eluks ajaks meelde. Nüüd ligi paarkümmend aastat hiljem avanes võimalus filmi uuesti vaadata. Huvitav, mis võis kolmetunnises saagas olla nii muljetavaldav? Eks ikka ekstsentrilise välimuse ja käitumisega tegelane, kes on võimeline miljoneid mõjutama. Mõelda vaid - inimene otsustab hakata pühakuks, kasutab tööriistana äärmuslikku patsifismi (kes suudaks võidelda sellise kangekaelse headusega?), vürtsiks lisab askeetluse ja tsölibaadi, kõige krooniks märtrisurm ning ongi olemas! Ben Kingsley on oma tööd teinud ülimalt hästi. Oscar on õigustatud.

Kõige imponeerivam on "Gandhi" võitlus vägivallaga, mis on võrdsustatud Briti ülemvõimuga. Teatavasti on India oma diskrimineeriva kastisüsteemi (religioossetel dogmadel põhinev keskaegne feodaalkorraldus. Sellest pole filmis piuksugi) ja killustatuse poolest lausa legendaarne ja Briti kolonisatsioon oli vist ainuke rezhiim, mis suutis seda enamvähem ühtse tervikuna kontrollida. Nii et iseseisvumisele järgnenud miljonite ohvritega tapatalgud oli loomulik ja vältimatu - nii nagu Indias on alati asju aetud. Gandhil polnud tegelikult midagi verevalamiste vastu, kuid ta jonnis näljastreikidega kuna keegi ei järginud tema patsifistliku vastuseisu taktikat. Olevat öelnud holokausti kohta: juudid surid ju niikuinii, nad oleksid võinud seda vähemalt teha tähendusrikkalt, oma saatusele rahumeelselt vastu seistes.
Tegelikult oli see Gandhi vägivallatus ju väga agressiivne. Põhimõtteliselt nagu passiivne vägivald. Ülemaailset kaastunnet nõudev ja Briti südametunnistusele suunatud ebainimlikult ennastohverdav väljapressimine. Iseseisvus saavutatigi, mis oli tõepoolest suur ime, kuid ega sellega midagi head ei kaasnenud. Seega jääb filmi viimaseks lauseks Gandhi piinlikult lootusetu lubadus - ärge iial unustage, et kõik hirmuvalitsused on varem või hiljem lõpule jõudnud. Mis seal's ikka, alati tasub loota.
Gandhi oli tohutult vastuoluline, utoopiate küüsis, elukauge ja ignorantne nagu enamus isikukultuse saavutanud suurmehi. Lisaks veel klistiirifetishist. Normaalne, mulle meeldib. Filmis pole kõigest sellest vähimalgi määral juttu. Vist üks fenomenaalsemaid ajaloolisi farsse. Kuid tekitas hetkeks sügava huvi poliitika vastu. Kes oleks võinud seda arvata! Suurepärane!

2 kommentaari:

Trash ütles ...

Mõnus filmiblog !!! Krt kell nii palju, jõua täna lugeda, kuid olen peagi tagasi ! : )

Unknown ütles ...

eks sul endal ka muidugi. tegelikult ainuke mida ma filmiblogidest loen �ldse