"Blood freak" (1972)

director: Brad F. Grinter / Steve Hawkes

86min.

USA

Need veidrad vanad filmid on alati mingil määral naljakad. Muidu ei viitsiks ju üldse vaadata kui poleks. Tavaliselt siiski ajavad vaid mõõdukalt muigama. Kuid "Blood freak" oli üle pika aja üks selline, mis pani ikka südamest naerma. Naerukohast veidi hiljem. Selle filmi puhul ei saa kahjuks vältida ümberjutustamist. Liiga palju magusat absurdi, mida lihtsalt on vaja kirjeldada.

Tõeline missiooniga tehtud film. Et noori uimastitest eemale peletada ja juhtida kristlike eluviiside suunas. Rezhissöör teeb telediktori kombel sissejuhatuse, ajades püüdlikult veenval toonil mingit tõsimeelset jama inimsaatuse ettemääratusest või millestki. Kõnemaneer on sundimatu ja sõbramehelik nagu räägiks ta vaatajaga isiklikult, kuid pilk liigub iga lause ajal vargsi laual oleva paberilehe suunas. Eessõna lõpeb hoiatusega, et järgnev õpetlik lugu saab olema hirmsam kui Vietnami sõjakoledused. Päris jultunud statement eksole, eriti veel siis, kui see koledus on kalkuni peaga verd imev mutant.

Peakangelane on Herschel. Ta on kuidagi juhmi olemisega, mis peaks vist tähendama siinkohal mingit ürgset mehelikku seksapiili. Igaljuhul kõik hipitüdrukud on tast vaimustuses. Ta satub peole, kus keskealised inimesed ajavad laua taga lõbusalt juttu. Need on narkomaanid. Herschel ise on aus kristlasest karsklane, kuid ta ei talu ühte asja - nimelt et teda argpüksiks nimetatakse. Pärast paari jointi ongi tagajärjed käes - Herschel on sõltuvusepiinadest kägaras ja krampides. Ta töötab kalkunifarmis ja kui pakutakse võimalust osaleda keemilistes eksperimentides katsejänesena pole pikalt mõtlemist, sest tasutakse narkootikumides. Pärast kemikaalidega töödeldud kalkuniprae söömist ilmnevad kohutavad kõrvalnähud. Herschelist on saanud kalkuni peaga narkarite verd himustav monstrum. Ööpimeduses oma sõbranna juurde hiilides satub viimane ahastusse - kuidas meie tulevased lapsed küll suhtuvad kalkuni peaga isasse! Nende vestlus või pigem sõbranna monoloog (sest Herschel suudab nüüd teha vaid linnu piuksatusi) on filmitud peaaegu täielikus pimeduses kust eristuvad vaevu mõned kehavormid.

Ma pole vist teist sellist filmi näinud, kus oleks nii märgatavalt amatöörlik näitlemine. Eriti paistavad silma kaks keemikut kalkunilaboris. Üks unustab korraks poole lause pealt teksti ära ja vaatab abiotsivalt kaamerasse! Võib kindel olla, et siin on kõik ühekordsed võtted.

Ja nüüd siis see eriline maiuspala. Rezhissöör on taas laua taga, loeb viimaseid kokkuvõtvaid manitsusi ja hakkab just sissejuhatama alternatiivset õnneliku lõpu stseeni. Kuid viimane lause jääbki poolikuks, sest tal tekib äge köhahoog ja ta ei suuda läkastades muud teha kui vaid kätega vehkida, et kaamera välja lülitataks. No ja siis tulebki see happy end, kus Herschel on õnnelikult tüdrukuga mere ääres. Uskumatu, et isegi sellist katastroofi ei vaevutud uuesti filmima. Või oli see äkki kaval suitsetamisevastane propaganda?

Lisadena on DVDl juures terve rida lühifilme. Kõik päris huvitavad ajaloolised kinokurioosumid.

"The walls have eyes" - nn. skin noir, kus peaosas Steve Hawkes "Blood freak"ist. Ülimalt lihtsakoeline lugu varjatud kaameraga pornot tegevast hotelliomanikust ja paarikesest, keda ta filminud on. Tundsin ära, et saundträkis oli kasutatud "The trip"i teemalugu - üks mu lemmik filmimeloodiaid. Kaklusstseen oli naljakalt kiirendusega filmitud. Pidi vist intensiivsema mulje jätma, aga mõjus nagu tummfilmis.

"Brad Grinter. Nudist" - päris veider nudismipropaganda. See sama härra, kes "Blood freak"i lõpus köhima hakkas on siin nudist, kes aitab oma sõbral üle saada voodiprobleemidest. Sõbra naine on väga häbelik ja ei taha end mehele üldse alasti näidata. Brad Grinter soovitab shokiteraapiat ja kutsub neid ühinema nudismiklubiga. Sõbra veenmiseks piisab ajuvabast argumendist - lõppude lõpuks pole me ju keegi riietega sündinud.

"A day of thanksgiving" - idiootlik Ameerika patriotismi ajupesu. Perekonnal ei ole võimalust tänupühade puhul kalkunipraadi küpsetada. Selle asemel hakkavad kõik loetlema, mille üle on neil põhjust tänulik olla. Poeg tänab et tal on võimalus korralikku haridust omandada, isa tänab et tal on võimalus valimas käia. Ühesõnaga, kogu pere on ülimalt õnnelik, et nad elavad sellises toredas riigis, kus kõik need asjad on võimalikud.

"Turkeys in the wild" - kena loodusdok. metskalkunitest. Muuhulgas saab teada, et üks presidentidest (hetkel ei mäleta milline täpselt) soovis kalkunit näha Ameerika rahvuslinnuna.

"Beggar at the gates" - päris jubedusttekitav lühidokumentaal kõikvõimalikest ususektidest 60ndate Ameerikas

"Narcotics, pit of despair" - tüüpiline narkohoiatusfilm, ühe korraliku kolledzipoisi allakäiguspiraali lugu.